Aimar Ventsel on Tartu Ülikooli etnoloogia vanemteadur.
Alar Truu
On olemas rida väljendeid, mida kasutatakse igal võimalikul ning võimatul juhul ja peamiselt sõimusõnadena. Suurem osa nendest väljenditest on jõudnud ka peavoolumeediasse kui mitte ametliku terminoloogiana, siis intervjuude kaudu. Tegemist on väljenditega, mille tähendust näib teadvat iga kasutaja, ja seetõttu ei seata neid sõnu ka kahtluse alla. Probleem on selles, et neid sõnu kasutatakse tihti vales tähenduses. Kuna paljud nendest terminitest on seotud minu eriala – antropoloogiaga –, siis panin kokku väikese seletava anti-poliitleksikoni.

NEOMARKSISM peaks justkui olema igasse eluvaldkonda salaja sisse hiiliv marksistlik ideoloogia. Tegelikult on neomarksism suund, mis ­tekkis 1960. aastail paralleelselt prantsus- ja ingliskeelses teaduses. Põhimõtteliselt tähendab neomarksism loobumist ortodokssest marksismist ja teatud marksistlike kontseptsioonide kasutamist sotsiaalteadustes, psühholoogias või humanitaarteadustes.

Üks levinum ülevõetud ja eri keskkondadesse kohandatud marksistlikke kontseptsioone on antagonismiteooria. See tähendab, et mitmeid ühiskondlikke nähtusi interpreteeritakse läbi klasside eksisteerimise ja klassivastuolude prisma. Teisalt, näiteks keskuse-perifeeria teooria, millest Immanuel Wallerstein arendas välja maailmasüsteemide teooria, põhineb ka marksistlikul antagonismikontseptsioonil. Ja ega arusaam, et keskus kipub ääremaad verest tühjaks imema, päris vale ju pole. Neomarksismi suurkujudeks peetakse Frankfurdi koolkonda.

„GLOBALISM“ on sõna, mida kasutatakse enamasti selleks, et sõimata neid, kes tahtvat multikulturalismi propageerides hävitada kõik, mis meile armas, ennekõike aga rahvuskultuure ja rahvusriike. Ingliskeelses analüütilises kirjanduses tähistab termin „globalism“ aga hoopis parempoolset ideoloogiat. Traditsiooniliselt on Lääne vasakpoolsed olnud avatud piiride vastu ja muutus selles on tekkinud alles viimaste aastakümnete jooksul. Industriaalajastul võitlesid vasakpoolsed organisatsioonid anarhistidest alates ja lääne kommunistlike parteidega lõpetades just piiride avanemise vastu, sest see oleks tähendanud kodumaiste tööliste olukorra igakülgset halvenemist. Avatud piiride poliitika suured toetajad olid Ronald Reagan, Milton Freeman ja Georg Bush, kes leidsid, et migratsioon on kasulik suurettevõtetele.

Praegu peetakse üheks väljapaistvaks globalistiks Hillary Clintonit, kes mõistab avatud piiride poliitika all ennekõike seda, et USA kontsernid saaksid oma tegevust takistamata laiendada üle terve maailma. Tänapäeva mõistes ongi globalism pigem ideoloogia, mis toetab radikaalset vabaturgu ehk siis ettevõtete vabadust laieneda kuhu iganes ja alustada oma tegevust nii, nagu nad tahavad. On otse loomulik, et sellist ideoloogiat toetavad just suurette­võtete omanikud ning neid sümpatiseerivad poliitikud.

IDENTITEEDIPOLIITIKA. Mida kodumaised pseudokonservatiivid selle sõna all täpselt mõtlevad, pole ma siiani päris korralikult aru saanud. Ma pakun, et see peaks tähendama vasakintellektuaalide vandenõud eesmärgiga hävitada traditsioonilised sooidentiteedid. Ennekõike on tegemist tõlkes kaduma läinud sõnaga. Kui eesti keeles tähendab poliitika seda, kui poliitik üritab vägesid juhtides oma nägemust asjadest läbi suruda, siis inglise keeles on sõnal „politics“ märksa laiem tähendus. Lisaks sellele, mida eestlased mõtlevad, lisanduvad sinna ka spontaansed ühiskondlikud protsessid.

Kui inimesed tähtsa näoga arutades termineid kardinaalselt valesti kasutavad, jätab see neist pehmelt öeldes naljaka mulje.

Identiteedipoliitika ehk identiteetide omasoodu kujunemine on alati eksisteerinud, ka Eestis. Juba hetk, kui piibel otsustati tõlkida Põhja-Eesti murdesse, andis oma panuse tänapäeva eesti keele ja ühtlasi identiteedi kujunemisel. Siiski on identiteedipoliitikal teinekord olemas ka konkreetsed „poliitikud“, kelle tegevus mõjutab identiteetide kujunemist. Teinekord on see tahtmatu, teinekord aga tahtlik. Näiteks Saksamaa 19. sajandi tudengite- ja spordiseltsid võtsid ette tahtlikult luua üks ning ühtne saksa identiteet.

Tänapäeval üritatakse näiteks kujundada mitte kellegi poolt tunnustatud miniriigis Transnistria uut rahvuslikku identiteeti, suunates suuri ressursse Transnistria ajalugu ja keelt leiutavate teadlaste töösse eesmärgiga tekitada Transnistria multikultuurse elanikkonna seas ettekujutus, et transnistria rahvas on alati olnud, on ja jääb. Lühidalt, igasugune identiteetidega seotud tegevus ongi poliitiline tegevus ja inimesed kipuvadki identiteetidesse poliitiliselt suhtuma.

KULTUURMARKSISM. Kultuurmarksismi all mõtlevad selle tavakasutajad vandenõuteooriat neomarksistide kultuurisõjast eesmärgiga lammutada traditsiooniline Euroopa kultuur ning seda seostatakse Antonio ­Gramsci nimega. Akadeemilise kultuurmarksismi teooria üks loojaid Gramsci kirjutas sellest, kuidas võimul olev seltskond suudab võimul püsida vaid siis, kui loob oma hegemoonilise kultuuri ehk suudab valitsetavatele selgeks teha, et eliidi väärtushinnangud on ainuõiged.

Kuna Karl Marx ise kultuurist eriti ei kirjutanud, siis üritasid marksistlikud kultuuriteoreetikud kasutada Marxi majandus- ja poliitilist terminoloogiat kultuurist kirjutamisel. Teaduses on tegemist vananenud ja mitte kunagi populaarseks saanud väljendiga.

NEOBOLŠEVISM peaks just nagu tähistama uute radikaalsete ja sõjakate vasakpoolsete esilekerkimist. Kuid see sõna seostub kõige rohkem hoopis Venemaal tegutseva Natsionaalbolše­vistliku Partei (NBP) ja tema juhi Eduard Limonoviga. Väga raske on öelda, mis on Limonovi ideoloogias bolševistlik, ent seda enam on selles natsionaalset. Tegemist on ultrašovi­nistliku, kuid tinglikult ­vasakpoolse ideoloogiaga, kus propageeritakse Venemaa suuruse taastamist „endistes piirides“ ehk siis Tsaari-Venemaa territooriumil tema hiilgeajal.

Politoloogid liigitavad NBP fašistlike erakondade alla ja ega nad väga mööda ei panegi. Periooditi on NBP olnud suisa nii radikaalne, et on ületanud isegi Venemaa võimude taluvuspiiri ja partei on seepärast ka korduvalt ära keelatud. Samuti eksisteeris Saksamaal 1920. ja 1950. aastatel hulk liikumisi, mis nimetasid ennast neobolševistlikeks. Tegemist oli n-ö vasakpoolsete natsidega, kelle jaoks isegi liit bolševistliku Venemaaga oli parem „mandunud“ Euroopast. Nad pidasid ennast „lihtsa inimese“ õiguste eest võitlejaks, kaitstes neid eliidi vandenõude eest.

Selles, et on olemas rida kõlavaid sõnu, mida kiputakse valesti kasutama, pole iseenesest midagi hullu. Pole seadust, mis kohustaks inimest teadma tema poolt kasutatud väljendite tähendust. Teisalt – see oleks ju kena. Kui inimesed tähtsa näoga targalt maailma üle arutades termineid kardinaalselt valesti kasutavad, siis jätab see neist pehmelt öeldes naljaka mulje.