Kümme aastat Putinit
Uskumatu, aga sel pühapäeval saab kümme aastat päevast, kui Venemaa president Boriss Jeltsin määras Vladimir Putini oma valitsusjuhiks. Tollal kõigile tundmatu Peterburi ametniku, kelle nimetamine tuli ka ekspertidele täiesti ootamatult.
Võib-olla aga siiski mitte nii väga ootamatult, sest... Edasine tundub ehk õige veider, aga Jeltsin võis lähtuda oma otsuse langetamisel ühest kummalisest arvamusküsitlusest. Venemaa sotsioloogid uurisid 1999. aasta kevadel ajakirja Kommersant Vlast tellimusel, millise tuntud vene filmikangelase nad valiksid oma presidendiks. Pingerea ülemisse otsa sattusid kolm meest jõustruktuuridest. Marssal Žukov, nii nagu teda kujutati arvututes sõjafilmides. Edasi Vladimir Võssotski mängitud Gleb Žiglov filmist "Kohtumispaika ei tohi muuta" - Žiglov oli organiseeritud kuritegevusega võitlemise osakonna ülem Moskvas, kelle töömeetodid olid pehmelt öeldes vastuolus seadustega (ent samas väga efektiivsed). Ja lõpuks - surematu Standartenführer Stirlitz seriaalist "Seitseteist kevadist hetke". Mees, kes oli saanud autasusid "Führerilt ja Reichsführerilt isiklikult".
Järgmisel päeval pärast küsitluse avalikustamist vallandas Jeltsin valitsusjuhi kohalt Jevgeni Primakovi. KGB alampolkovnik Putini Kremlisse kutsumise päevani jäi siis veel kolm kuud.
Putin on oma rollidega hästi hakkama saanud. Lendas sõjalennukiga, sukeldus allveelaevaga, juhtis vägesid - nagu marssal. Tõi kuritegeliku maailma argoo Venemaa poliitilisse kõnepruuki - nagu bandiite jahtiv NKVD-lane. Punub meisterlikult intriige ja räägib sujuvalt võõraid keeli - nagu teleekraani Standartenführer.
Putin on pärast kahte ametiaega presidendina tagasi peaministri toolil. Poliitilise loogika kohaselt peaks tema populaarsus käimasolevas majanduskriisis kõvasti langema. Aga võta näpust - rahvas armastab oma filmikangelast edasi.
Reedel 7. augustil täitub aasta Vene-Gruusia sõjast. Putin ei olnud selle puhkedes president, ehk siis põhiseaduse kohaselt Vene relvajõudude ülemjuhataja. Ometigi peetakse seda tema sõjaks.
Putin pidas 2001. aastal Berliinis kõne, kus ta kuulutas külma sõja lõppu. 2007.aastal esines ta Münchenis järgmise kõnega, kus kuulutas uue külma sõja algust. Või nii seda tollal tõlgendati.
Eelmise külma sõja fenomeniks oli asjaolu, et Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika riikides muundus see sõda vägagi kuumaks.
Praeguse külma sõja esimeseks kuumaks tandriks on Gruusia. Sel teisipäeval toimus USA Senatis kuulamine selle sõja asjus. Ettekandega esines asekaitseminister Alexander Vershbow, kes on töötanud muuseas USA saadikuna Moskvas ja kelle praeguseks kohustuseks on koordineerida tööd NATO-ga. Vershbow teatas, et Ameerika ei tunnista iialgi Abhaasia ega Lõuna-Osseetia iseseivust ning et Ameerika toetus Gruusiale keskendub ka edaspidi sõjaväelisele väljaõppele ning võibolla relvade tarnimisele. See on kõva avaldus.
