Kunst, räägi minuga!
Minu möödunud nädala olulisemad üleelamised on seotud sotsiaalpoliitiliselt tundliku kunsti ja teatriga. Need kõnetasid mind sel nädalal üle tüki aja nii intensiivselt ja mitmeplaaniliselt.
Ja mul on selle üle siiralt hea meel, sest uusi, teravaid, originaalseid ideid, mis reageeriksid teravalt kaasaegses ühiskonnas toimuvale, suudavad pakkuda vähesed.
Niisiis, teatrist. Käisin vaatamas Eesti ilmselt kõige sotsiaalpoliitiliselt tundlikumas teatris NO Veiko Õunpuu Rainer Werner Fassbinderi tekstile loodud lavastust “Praht, linn ja surm”.
See on teos, mis viimasel ajal nähtuist tabab minu meelest kõige paremini inimestes valitsevat emotsionaalset seisundit – süsteemides pettumine, sellest tingitud süvenev heitumine ja ükskõiksus. Lavastuses kumab läbi kapitalismi- ja fašismikriitika, samuti aktuaalsed, suured teemad. Tekst on nii tihe ja tabav, et iga lause võitleb selle eest, et end vaataja ajju peksta.
Lavakujundus, kostüümid, video ja heli on õunpuulikult kaunid. Kogu aeg on tajutav filmimaailmast tulnud lavastaja erakordselt suur võime kõiki neid dimensioone koos tööle panna. Ja teosesse sisse jätta vaid oluline. See on nii tähtis! Ma ei taha raisata aega ohtrale kohustuslikule vahule ideede ümber, andke mulle tuum!
Teine möödunud nädala teatrielamus on ühe suure ootuse tekkimine. Ojasoo ja Semperi korraldataval “Ühtse Eesti suurkogul” 7. mail on kindel võimalus olla kümnendi olulisim lavastus. Minu kõige suurem lootus sellele on, et ta paneks suure hulga inimesi tõsiselt järele mõtlema selle üle, miks ja keda nad järgmistel valimistel valivad.
Tundub aina enam ja enam, et inimeste hariduses on riigiteaduste kohale jäänud suur tühi koht. Miks muidu ei tehta hääletamisel valikuid oma sotsiaalse kuuluvuse ega reaalse hetkeolukorra järgi, vaid valitakse mingite alusetute unistuste järgi kuuluda kunagi nende “viie Eesti rikka inimese” hulka, kelle huvisid esindab praegune valitsus.
Pealegi, läinud nädalal avalikustatud inimarenguaruandes on ju selgelt kirjas, et sellesse sotsiaalsesse gruppi, kuhu sa sünnid, sinna sa ülimalt tõenäoliselt ka jääd. Kui nüüd pole õige aeg sellele mõelda eelkõige neil 533 000 inimesel, kes statistikaameti andmete järgi tulevad toime tõsiste või mõningaste raskustega, siis millal üldse on?
Veel soovitan kõigil sotsiaalkunsti huvilistel külastada rahvusluseteemalist näitust Kumus. Mõne eksponaadi sees hakkab natuke piinlik ja kurb, näiteks nagu tühjas ruumis, mille seinale Jens Haaning on projitseerinud sõna EESTI. Mõni töö aga poeb lausa füüsiliselt sügavale naha alla, nagu Eva Labotkini “Naine põllul”. See kujutab endast mulda sünnitavat naist, kes niiviisi on taandatud maa ja rahvuse taastootjaks. Muide, Ansip ongi vist jumal! Kõikide laste isa, kes sündinud talle emapalgast!
Mida kunstilt veel tahta kui selle vaataja kõnetamist. Aitäh!
