Euroopa ja sealhulgas kahjuks ka Eesti poliitikasse ning avalikku debatiruumi immitseb viha ja vihkamist. Sealhulgas viha ja vihkamist ühiskonna konkreetsete osade suhtes. See tuleb tasakesi, samm-sammult, et ühiskond harjuks uute oludega. Seda ei peaks vaikides ja leppides pealt vaatama, tehes nägu, et midagi ju õigupoolest polegi.

Paraku on osa poliitikute mõne ühiskonnagrupi vastu suunatud viha­lausungid, mis olid veel mõni aasta tagasi ennekuulmatud ja taunitavad, nüüd justkui tavaline ja vaid õlgu kehitama panev suupruukimine. Paha lugu on see, et lihtsalt niisama see trend ei peatu. Euroopas on järjest enam riike, kus populistlikud, äärmuslikud või suisa neonatslikud parteid ja poliitilised liikumised suurendavad oma toetust. Tavaliselt on nende seisukohad, retoorika ja programm mõne ühiskonnaosa või ka rahvusrühma suhtes kurjad ja vaenulikud. Üldjuhul on see kantud immigrantidevastasusest, kuid viha jagub ka juutide, üleüldiselt moslemite ja mustanahaliste, mustlaste, homoseksuaalide, mõnes riigis ka Ida-Euroopa päritolu inimeste vastu jne.

Näiteks Saksamaal, kus peaks hästi mäletatama teise maailmasõja ja sellele eelnenud aastate õudusi, pandi selle aasta juunis toime 129 neo­natslikku kuritegu. Aga inimestega kipubki see mure olema, et olnut ei mäletata. Eriti, kui see inimpõlv, kes ise neid õudusi vahetult läbi elas, on peaaegu kadunud. Ja viimaste ­uuringute järgi on Alternative für Deutschlandi nimeline partei kogunud 17 protsenti sakslaste toetusest ja on Saksa parlamendis suuruselt kolmas partei, neonats valiti Saksamaalt Euroopa Parlamenti, neonatsid sooritavad vähemustevastaseid kuritegusid ning rohkem kui pooltele Saksa kooliõpilastest ei ütle märksõna „Auschwitzi koonduslaager“ enam midagi.

Äsjastel Rootsi parlamendivalimistel said neonatslike juurtega nn Rootsi Demokraadid ligi viiendiku valijate toetusest. Prantsusmaalt ja Suur­britanniast lahkuvad juudid füüsiliste antisemiitlike rünnakute tõttu. Viimasel kolmel aastal on Prantsusmaalt ära läinud 16 000 juuti. Selle aasta esimese kuue kuuga oli Suurbritannias 727 juutidevastast intsidenti. Antisemitism kasvab ka Saksamaal, kus selliseid juhtumeid oli läinud aastal ligi 1500. Saksa valitsuse antisemitismiga tegelev erisaadik möönab, et ta ei imesta juutide lahkumise üle, sest järjest enam on nendevastaseid viharündeid. Põhilised juutide ründajad on äärmuslikult meelestatud moslemid ja neonatsid. Aga lisaks nendele riikidele tunnevad juudid end ohustatuna ka Belgias, Hollandis, Ungaris ja mitmes teises riigis. Euroopa Juudiassotsiatsiooni juhid ütlevad, et juutide lahkumine isikliku turvatunde puudumise tõttu mitmest Euroopa riigist Iisraeli, USAsse või Kanadasse on tõsine ohumärk, mida ei tohiks alahinnata või tähelepanuta jätta. Need on vaid mõned näited Euroopa riikides toimuvast, mida saadab äärmuslike ja populistlike ning mõnede vähemuste vastu suunatud parteide tugevnemine.

Tuntud politoloog ja filosoof Hannah Arendt ütles: „Kurjus saab voli siis, kui inimene loobub mõtlemast.“ Meie, eestlased, oleme ju aga ikka mõtlemist hinnanud.

Kuidas on lood Eestis mõne vähemuse vastu suunatud poliitilise vihaga? On meil midagi teisiti kui viis või kümme aastat tagasi? Kahjuks ilmselt on, sest muidu ei torkaks meie meediaväljaannete uudistevoost silma sellised pealkirjad, nagu näiteks – „EKRE liige nimetas seksuaalvähemusi „vaimseteks invaliidideks“, kellelt tuleks võtta valimisõigus“ (Postimees.ee) või „Mart Helme vihakõne koosolekul: Tallinnas on plahvatuslikult kasvanud neegrite hulk. Kui neile vastu pead koputada, siis see on õõnespuit“ (Delfi.ee) või „Madison: kukutame selle sotsiaalliberalistliku lillade koalitsiooni“ (Postimees.ee) või „Kiri „neegrid ahju“ meeleavaldaja särgil menetlust kaasa ei too“ (Pealinn.ee) jne. Ütlejateks tihti paraku Eesti parlamenti kuuluva partei tegelased. Lisaks soovitab värskelt peaministriparteiga ühinenud ja valimistele minev Kaido Höövelson oma esimeses põhjalikumas poliitikat käsitlevas intervjuus korraldada kooseluseaduse kohta rahvahääletust. Kuigi kodanikuõigusi austavates demokraatlikes riikides ei korraldata rahvahääletusi vähemusse kuuluvate inimeste õiguste kohta, vaid need otsused teeb parlament.

Nii on Eesti avalikus ruumis vaikselt kanda kinnitamas uut tüüpi poliitiline retoorika, mis vaenab mõnda vähemusrühma, ja see ei tekitagi enam erilist arutelu, vaid on justkui uus normaalsus. See ei sobi aga Eestile ja Eesti inimestele. Tuntud polito­loog ja filosoof Hannah Arendt on rääkinud vaikivast nõusolekust kurjusega ning vastandab mõtlemise kurjusele. „Kurjus saab voli siis, kui inimene loobub mõtlemast.“ Meie, eestlased, oleme ju aga ikka mõtlemist hinnanud.

Lõpetan selle loo meenutusega natsikuritegude arenguloost. Enamik Natsi-Saksa surmalaagrites tapetutest olid tavalised inimesed, kel polnud veel mõni aasta varem aimugi, mis neid ja kogu ühiskonda ees ootab. Nad elasid eri Euroopa linnades või asulates oma kena väikekodanlikku elu. Kuid peaaegu märkamatult kinnitas kanda ja laienes populism, samm-sammult muutus poliitikute ja avaliku ruumi retoorika ja sõnavara, mida suur osa ajakirjandusest hoogsalt levitas, sest see püüdis tähelepanu. Levima hakkas senisest teistsugune – vaenule rajatud ideoloogia. Vaikselt sisse imbunud populistlik ja mõnede ühiskonnaosade suhtes vaenulik retoorika leidis samm-sammult koha seadustes, millega kaasnes vaimne vägivald mõnede enamikust erinevate ühiskonnaosade suhtes ja siis ka füüsiline vägivald. Seejärel massiline füüsiline vägivald, genotsiid. Siis tehtu eitamine ja vaikus. Kuni sama tsükkel algab uuesti. Sest kaovad inimesed, kel on sellest isiklikud mälestused. Eesti ajaloolane Sergei Stadnikov kirjutas Eesti Ekspressis 2009. aasta lõpul ühest natsikurjategijast rääkivas artiklis: „Potentsiaalsed ja reaalsed rahvuslikult meelestatud sadistid elavad ka meie seas, muide. Igapäevaelus võivad nad tihtipeale välja näha ning käituda igati formaal-adekvaatselt.“

Inimesed on õppinud endistele kuriteopaikadele ehitama korralikke muuseume. Ilmselt mõne aja pärast on näiteks ka Süürias muuseum, mis meenutab praegu seal toimuvaid koledusi. Kahjuks pole inimesed aga sama head massikuritegude ennetamises. Pole sama head selles, kuidas tunda ära varaseid sümptomeid, mis viitavad saabuma hakkavale katastroofile. Ajaloost võiks siiski püüda õppida.