Kurvad tublid tüdrukud
Samas ei ole emantsipeerumine seganud eesti naist olemast ka 21. sajandil vähenõudlik (ikka saab ta mehest vähem palka), töökas ja kuulekas. Sest nii on see meie rahval ikka kombeks olnud. Ka praegu. Esiemad pööraksid end hauas ringi, kui näeksid oma tütarde tütreid nabapluusi kandmas, Hummerit või börsifirmat juhtimas, aga nad võivad ka taevase rahuga nentida, et nende karjääribeidest järeltulijad ei ole loobunud põhiväärtustest: ilus olemisest ja tublidusest. Eesti tüdrukud saavad alati hakkama cum laude!
Sel saavutusel on oma hind. Tubli eesti naine on depressioonis.
Viimasel ajal on hakatud rohkem rääkima meeste depressioonist ja selle igapäeva-elu-ilmingutest nagu näiteks kihutamine autoroolis, alkoholism või pisiasjade peale ärritumine. Statistiliselt esineb naistel küll depressiooni kaks korda sagedamini, aga sellest räägitakse ainult seoses naisterahva bioloogilise eluga: raseduse-aegne depressioon, PMS, sünnitusjärgne masendus (nn baby-blue).
Kurdetakse, et mehed ei taha oma depressiooni tunnistada, aga ega seda saa endale lubada naisedki.
Sellest, et eesti naised pingutavad kuni masendusse kukkumiseni ja sealt kaugele edasigi, ei räägita, see on naiste endi hästivarjatud saladus.
Juba Lydia Koidula luuletas: kui vähe veel sõber / tunned mind sa / kui usud, et naerdes / rõõmus mul hing ka / Lill õitseb kõrre pääl / uss närib sees / päev rõõmul näeb mind / öö silmavees.
Küllap meie ärkamisaja-staar - kes ju isegi oli ilus, vaimline ja tubli - juba teadis, millest tema kurb luuletus räägib. Usinasti kirjutas ta isa käsul Perno Postimehesse õpetlikke jutukesi eesti rahvale, oli oma isale igati püüdlik tütar ja vaimline vestluskaaslane, ent püüdis, mis ta püüdis, ikka tundis ta end üksildasena. Sest normid, millele ta alluma pidi, ei võimaldanud tal olla tema ise. Koidula suri Kroonlinnas vähki. Vähk öeldakse olevat allasurutud masendustunnetest tingitud.
Noorte naiste masendus ei paista kuskilt välja, sest keegi ei näe neid ööde kaupa unetult voodis vähkremas, külmutuskapi ees õgimas ja seejärel vetsu oksendama sööstmas, ei nähta neid töö juures nutmas ega antidepressante võtmas. Või ületunde tegemas, kui keskendumisraskused ei võimalda töid krapsakalt ära teha. USA uneühingu (National Sleep Foundation NSF) uuringust selgus, et töö on viimane asi, mida (ka ameerika) naised on oma liigväsimuse korral valmis ohverdama, ennemini kärbitakse ikka oma uneaega või sõpradega olemise aega. Ka ärevushäired ega paanikahood ei paista võõrale silma. Muide, neurootilist enese eest hoolitsemist loetakse samuti üheks naiste depressiooni tunnuseks.
Küll aga on paista normidele vastavad kehamõõdud (90-60-90), karjääri väärt sissetulek, moodne kodu, õige kaubamärgiga rõivad, suusa- ja päikesereisid jne.
Mis neil siis viga on? Kõik ülesanded on ju sooritatud hindele viis pluss, mis neid siis õnnetuks teeb?
Normide järel jooksmine on tegelikult hirmus väsitav.
Aga kui sa ei pinguta, langed kõrgliigast välja ja prints punase Porschega ei pane sind tähele. Sind aga on õpetatud esimesest klassist peale ainult viisi saama. Neli ajab nutma ja kolmega ei julge laps koju minnagi.
Arukad blondiinid pilvelõhkujate büroodes piitsutavad ennast armutult: kaks töökohta, et maksta õppelaenu ja liisingut ja ka kõiki neid kaubamärke, milleks nende seisus kohustab. Pluss trennid, kehahooldused, kvaliteetkosmeetika ja muidugi suhtlemine õigete inimestega.
Depressioon on kontakti kaotamine iseendaga. Sisetunde asemele asuvad normid ja nende ülipüüdlik ning järjest hüsteerilisem täitmine. Karjääribeibede hullunud kõige-saavutamise-vajadust on hakatud nimetama "vaikseks meeleheiteks". Ja ühe Ameerikas tehtud uuringu järgi on koduperenaised tegelikult palju vähem meeleheitel kui nende glamuursel karjääriredelil turnivad suguõed. Eestis on raske sellist võrdlust teha, sest meil koduperenaisi õigupoolest polegi.
Eesti on normatiivne ühiskond ning naised on oma tubliduses paremad allujad kui mehed. Esiemadelt pärit kuulekus, leplik külakogukonna nõudmiste järgimine pole kuhugi kadunud. Ainult et käsulauad ei tule enam Piiblist või Perno Postimehest, vaid Kroonikast ja Cosmopolitanist. Ainult et punase Porsche roolis osutub pärast lähemat uurimist ikka seesama eesti jobu olevat, kelle eest Cosmo hoiatas.
