Vallo Kruuser

Pole ilmselt mõtet arutada teemal, mis on kunst või et kas neid Kangro sadu skulptuure saab kunstiks nimetada või mitte. Siiski on Kangroga taas kord päevakorrale tõusnud teema, et kas see kunst siiski on piisavalt kunst, et seda avalikult eksponeerida. Kuskilt on kõrvu jäänud lausejupp, et ega iga kuju siiski veel kunst pole. Tõsi, kõige uuemad Kangro kujud meenutavad pigem algaja kunstiharrastaja esimesi näpuharjutusi, mille valmistamisel on hoolikalt teistelt šnitti võetud. Kui need oleks teinud Tädi Maali, plaksutaksid inimesed käsi, et näe kui tore vanatädi, vaata, mis tegi. Ka ei kahtle keegi selles, et harrastuskunstnik Seaküla Simson teeb päris toredaid asju. Aga Kangro on selline paha poiss, jube edev ja energiline, topib ennast igale poole ja poetab iga vaba platsi peale mõne ‘kangromusta' maha. Aga kesse seda tema järelt pärast kasib? Nagu ajalugu näitab, on kujusid lihtne püsti panna, aga maha neid nii naljalt enam ei võta. Uued kujud pole ka väikesed ja  pronksist, et neid keegi tahaks pihta panna, nagu on mitu korda juhtunud näiteks Metskitsega.

Kangro kolleegid püüavad olla diplomaatilised ja otsesõnu tema töid käkerdisteks ei nimeta. Mainivad siiski, et tema pole ainus kujur ja et on palju teisi väga häid kunstnikke, kelle tööd vääriksid linnaruumis eksponeerimist. Ilmselt on neid teisi küll õnnistatud suurema kunstiandega, kuid vähesema seltskondliku soonega. Kahjuks sahtlisse nikerdatud kuju olemasolust keegi midagi ei tea ja seda linnaväljakule panema ei hakka. Samas tahaks siiski küsida, et kus olid kõik paremad kujurid siis, kui korraldati kalevipojapalagan? Võimalik, et neil oli häbi osaleda. Aga mulje jäi, et häbi on nii või naa.

Kangro pole teps mitte esimene kunstnik, kelle vastu moodustub justkui teiste kunstnike vastumeelemüür. Kohe meenuvad näiteks Kiwa, Navitrolla ja Kostabi. Kiwa kohta on öeldud, et see mees pole miski kunstnik, koolgi veel lõpetamata. Navitrolla tegevat lihtsalt rahvakunsti ja Kostabi, noh, see oli üks edev väliseestlane. Üldiselt tundub, et kunstnike jaoks lõppeb kunst poolelijäänud kooliga või masstoodanguga. Näiteks toodud Navitrolla ja Kostabi mõlemad ju viljelesid niiöelda vabrikutootmist. Üks vuhib pilte postkaartideks ja särkideks, teine lasi pildid teistel enda eest valmis teha. Mainitud mehed siiski niiväga ei sega. Kostabi linnavallutus piirdus mõne seinamaaliga. Mis aga saaks siis kui näiteks Navitrolla tahaks Tartu üle külvata oma jänkude, sebrade, mutukate ja pilvekestega? Maaliks üle ülikooli sambad, teeks linnavalitsusse laemaali, viskaks majaseintele mõned pintslitõmbed? Kas siis ärkaksid ühtäkki kõik maalikunstnikud, kes kooris ümiseksid, et mis nüüd toimub, mis ‘kunst' see selline olgu?

Maitse üle on raske vaielda, mulle need uued Musumäe kujud, nagu öeldud, tunduvad pigem algaja näpuharjutusena. Ma pole mingi kunstiekspert, mulle kui lihtinimesele need uued asjad lihtsalt niiväga ei meeldi. Aga ega ei sega ka, sest kui palju ma seal Musumäel ikka käin. Mööda käin küll iga päev, aga üle ronida ei viitsi. Seega need kujud ei jää mulle silma alla. Lihtne. Siiski ma arvan, et võiks nüüd lasta skulptor Kangrol veidikene suurvormidest puhata ja teha mõnda aega auhinnakujukesi, las nüüd teised tegevskulptorid ka näitavad oma oskusi ja pääsevad meepoti ligi.

Kogu see Kangro skulptuuritants meenutab väga lasteaeda. Üks hüperaktiivne mudilane teeb liivakasti oma kujukesi täis ja teised hakkavad nutma, et liiv saab otsa ja nemad ei saagi mängida. Ja lisavad, et mudilane on kõik ära käkkinud. Hüperaktiivne mudilane peab õppima, et teised tahavad ka mängida, mis siis, et nemad on aeglasemad ja vaiksemad.

Mulle üldiselt meeldib see, kui kunstnik on aktiivne. Kui juba oled kunstnik, siis ole ka edev. Linnaametnike asi on neid boheemlasi väheke taltsutada ja seda kirjut kampa ohjes hoida. Praegu on üks vagabund kontoriametnikele pähe istunud. Näete?

Tallinna linna pressiteade 15.05.2007

Musumäel avati kaks skulptuuri

Tallinna päeval avati Musumäel skulptuurid "Hetk enne suudlust" ja "Hetk pärast suudlust" ning peeti maha musivõistlus.

Taiesed avasid linnapea Edgar Savisaar ja skulptor Tauno Kangro.

Linnapea sõnul sümboliseerivad Musumäele püstitatud graniitskulptuurid sõprust, armastust ja teineteise hoidmist. "Teineteisest hoolimine on üks oluline osa inimsuhetes," ütles Savisaar. "Need kujud on tehtud ja eksponeeritud usus, et nad tekitavad vaatajais positiivseid emotsioone ning tänu sellele on maailm, kus me elame, parem, rõõmsam ja ilusam."

Linnapea sõnul on Musumägi üks Tallinna visiitkaarte ning lüürilised graniitskulptuurid on selle kauni pargi korrastamise lõpetuseks igati sobivad.

Skulptor Tauno Kangro sõnul sobivad skulptuurid Musumäele ülihästi. "Tehniliselt oli keerukam teostada Karjala graniidist tehtud skulptuuri "Hetk enne suudlust" sest suudlevate huulte vahele tuli jätta väga väike vahe. "Hetk pärast suudlust" on valmistatud eesti graniidist, siin oli suurimaks mureks sobiva graniitrahnu leidmine, lisas Kangro.

Tallinna päeva raames peeti Musumäel ka "Musiväärt sündmus Musumäel", kus noortelt osalejatelt oodati huvitavaid, südamlikke ja ehk ka uusi ideid pakkuvaid musitamiskompositsioone.

Tallinna Spordi- ja Noorsooameti poolt anti stiilseimale musitajapaarile vastav sertifikaat.