Hoiatan ette, et selles loos ei lööda kedagi saelauaga serviti, nagu siil Kalevipojale soovitas, ega panda kedagi paika, ei kaabusid ega sonisid, ei roosasid poiste­kleite ega president Pätsi monumentpea vastaseid. Asi on tõsisem kui igapäevast kirbutsirkust pakkuv kasvatamatu, ent püha loomake nimega Poliitika. See asi on: Meie Kõik, kogu see issanda loomaaed muutuste keerises läbi aegade.

Kord märkasin, et ma olin kirjutanud ühes artiklis kerge käega: „maailm on sellest ajast peale kapitaalselt muutunud, mitu korda“. Mõeldud oli viimast seitsetkümmet aastat. Näis enesestmõistetav, et kõik teavad, mida silmas peetakse.

Aga siis meenus üks koht ajaloodoktor Margus Laidre üheksa­saja-leheküljelisest raamatust „Domus belli“, mis kõneleb Põhjamaade saja-aastasest sõjast Liivimaal, 1554–1661. Meenus imestus enda teadmatuse üle. Paaril leheküljel on juttu Lõuna-Peruus asuva vulkaani Huaynaputina purskest 1600. aasta veebruarist märtsini, suurimast vulkaanipurskest poole tuhande aasta jooksul. Selle tulemusel ei juhtunud katastroofe mitte ainult teisel pool maakera, vaid ka Põhjamaadel, meil kodus.

Avalehele
2 Kommentaari
Loe veel: