Tiit Blaat
Hiljutises teleseriaalis otsis üks Eesti rikkamaid ärimehi oma elutöö jätkajat. Aga kust me leiame Eestis mantlipärijad sellistele inimestele nagu George Soros, Mott, Andrew Carnegie või Rockefeller?


Need suurkujud on panustanud riikide infrastruktuuri, mis aitab muutusi ellu viia (fondid), teiseks on nad investeerinud inimestesse, kes neid muutusi ellu viivad (stipendiumid õpinguteks jne).


Mis saab siis, kui rahvusvaheline filantroopiaraha enam meist ei huvitu?


Nüüd on kohalike inimeste kord see töö üle võtta ja toetada pikaajalisi ja esialgu vahel mõttetuna näivaid investeeringuid ühiskonda. Väärtustepõhist kodanikuühiskonda ei tee poole aasta ja poole miljoni krooniga, vaid tegu on mitmekümneaastaste investeerimisprojektidega.

Eesti ettevõtted ja ettevõtjad ei jõua järele. Nad otsivad siiani peamiselt kergesti mõõdetavaid ja kiiresti lahendusi pakkuvaid teemasid või piirduvad projektidega, mis kõigil silma märjaks võtavad, näiteks heategevusega. Liiati tahetakse lahendada kitsaskohti, mis peaksid olema suuresti avaliku võimu enda töö – haiglate sisustamine aparatuuriga või lastekodude varustus. Või siis toetada silmapaistvaid tegevusi, näiteks sporti ja kultuuriüritusi. Martin Luther King on öelnud, et filantroop pole see, kes kerjusele raha annab, vaid see, kes süsteemselt investeerib kultuuri ja keskkonda, mis ei toodaks annetusi vajavaid kerjuseid.


Tõsi, on ühiskondlikult kaalukaid algatusi, näiteks Aadu Luukas proovis Ühiskondliku Leppe Sihtasutusega, Aino Järvesoo propageeris kunstviljastamist, Urmas Sõõrumaa toetab mitmeid fonde,  Hannes Tamjärv asutas kooli ja Heateo Sihtasutuse. Aga need on üksikud näited, mis kõige sarnasemad strateegilisele filantroopiale ja ühiskonda investeerimisele. Ülejäänu on eelkõige suunatud konkreetsete probleemidega (ühekordsele) tegelemisele, mitte ennetamisele.


Eeldused kodanikuühiskonna arenguks on meil head: tänu väiksusele suudab riik rääkida, suhelda, teavitada, konsulteerida ja arvestada oma elanikonnaga. Kodanikuühiskond pole ju midagi muud kui inimeste omaalgatuslik koostöö oma huvide teostamiseks ning avalike asjade arutamiseks. Kuid kui Lääne filantroobid poleks Eestis kodanikuaktiivsuse ja kodanikuühiskonna kujunemisse oma raha investeerinud, oleks meil kümneid kordi rohkem väga vaeseid inimesi, üksindusse jäetud lapsi, sallimatust ja korruptsiooni.  Aga meil on tegelikult ikka väga hästi läinud.


Igal turundusüritusel ja juhtimiskonverentsil räägitakse eristumisest, turuaukude kasutamisest, isiklike väärtustega eeskuju näitamisest, selliste partnerite leidmisest, kes aitavad olemasolevaid kliente hoida, jne. Miks tegutsevad ettevõtjad endiselt arusaamas, et filantroopia on mõne katuse parandamine, lastekodule kommide saatmine või kodututele pirukate pakkumine?


Vahest peaksime lisaks Armin Karu mantlipärija saatele tootma ka ühe Lääne filantroobi mantlipärija saate, kus inimesed saavad valida neid, kelle senine töö, eetika ja käitumine lubaksid saada suurmeeste järglaseks.


Niikaua kui meie osalemise, kaasamise ja demokraatia arengut rahastavad Lääne filantroobid ja Euroopa Liit, aga mitte sõltumatud Eesti ettevõtjad, ei ole need päriselt “meie” vajadused ja soovid. Tahaks, et filantroopia ülemaailmsel foorumil, mis toimub igal kevadel USAs ja kus on koos maailma suurimad ja edukamad filantroobid, saaks tutvustada ka E esti suurmehi.


Kus on ettevõtjad, kes näevad Eesti riiki ja inimesi mitmekümne aasta perspektiivis, investeerivad nii infrastruktuuri loomisse ja hoidmisse kui ka selles süsteemis tegutsevate ja tegutsema hakkavate inimeste harimisse ja koolitamisse, ausate ja õiglaste põhimõtete arendamisse? ­Ootamata kohest tasu oma ettevõttele ja tunnustust oma nimele?


Kus te olete, mantlipärijad?


Autor on kodanikuühiskonna aktivist ja Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu nõukogu liige.