Kutsumuse ohvrid
Töö ja elu on sajandite kaupa toimetulemise piiril kõikunud eestlase maailmavaates tihedalt seotud. Ent elukorralduses ja keeles on kaduma läinud see tähendusväli, mis sidus elukutse kõrgema, jumaliku kutsega. Protestantlik kõigevägevam valis inimese mõne kindla töö jaoks välja, andis talle kutsumuse, ameti ja elu.
Väheusutav, et Jumal oleks andnud kellelegi kutsumuse töötada näiteks liinitöölisena. Kapitalistlik tootmine on loonud kutsumuseta töö, mis vormib tahet oma vajadustele vastavalt. Meie valikud töö suhtes põhinevad arendatavatel isiksusomadustel, oma eeliste ärakasutamisel, tulevikus teenitaval tulul. Kapitalism ei oleks kapitalism, kui viimane ei oleks kõige olulisem. Kutsumuseta inimene võib õnneks leida endale tasuva liinitöö ja suurepäraselt toime tulla.
Kutsumust lasevad ka tänapäeval ära tunda sisemine veendumus oma tegevuse vajalikkuses, nähtamatu eesmärgi tunnetamine ja nauding oma tööst. Kutsumus võib olla nagu armumine, ent on statistikat vaadates püsivama iseloomuga. Teatavas mõttes ei ole inimesel õigust oma kutsumusele vastu seista.
Usutavasti võib äritegemine, raamatupidamine või turundus olla kutsumus nagu iga teine. Nendele tegevustele leiab majanduslik elukorraldus ka koha. Kindlasti tegi inimene, kes võttis kasutusele sellised majanduskriisi vallandanud turuinstrumendid nagu CDS ja CDO, seda kutsumusest. Soov ja võime teha midagi paremini kui keegi teine kannustavad edasiliikumist. Samas jäävad mitmed tegevused majanduse äärealadele, kuhu suurt tootlust jahtivad ettevõtted oma jalga ei tõsta. Need tegevused on lahkelt jäetud riigi kanda. Majandus küll peab riiki ülal, ent ei ole selle kese. Riik on ühiskonnakorraldus, mis paistab siinmail järjest rohkem taanduvat majanduskorraldusele, ehkki pidupäevadel kinnitatakse vastupidist.
Inimesed, kes teevad oma tööd ainult kutsumuse tõttu, peaksid kapitalismi mudelis kaduma. See, mida nad peavad vajalikuks tööks, ei tooda piisavalt väärtust. Vastates oma elu kutsele, ei vasta nad majanduskorraldusele. Selle asemele tekivad funktsionaalsed ametikohad, mis määratlevad inimese töö, mitte vastupidi.
Lasteaias, väikepõllumajanduses, koolis, muuseumis, teatris, päästeteenistuses, teaduses, kunstide valdkonnas ei saa tänapäeval tegutseda kutsumuseta. Kahtlustan, et nendeni, kui üldse, jõudsid majanduskasvu hüved viimasena. Nendeni, ja seda kahtluseta, jõuavad majanduslanguse viljad esimeste seas.
Lasteaiakasvataja vastutus selle eest, et ta hoiab vaos ja suunab tulevaste täiskasvanute pidurdamatu energia ühiskondlike normide, teistega arvestamise raamidesse, on mõõtmatult suurem kui keskmise ettevõtte juhatuse liikme vastutus. Klassikalise talupoja õigusjärglase, põllumajanduse väikeettevõtja olemasolu on mu meelest pikas perspektiivis sama oluline kui suure autotehase rajamine. Elulaadi peegeldust kirjanduses või kunstis, ükskõik kui piiratud publikule see hetkel suunatud ei ole, hindame tulevikus oluliselt kõrgemalt kui peagi kurioosumina mõjuvat seltskonnaajakirja.
Toimivas majanduskorralduses on nende elukutsete esindajad ohvrid, sest nad ei suuda oma kutsumuse tõttu valida korralikku ametit.
Kirjanike ettepanekule arutada kunagi tulevikus ideed luua osale kirjanikele midagi regulaarse sissetuleku sarnast järgnes kommentaariavalikkuse ootuspärane jorin. Ettearvatava argumendina sisaldasid üksikud mõttesarnased avaldused viidet "kapitalismile", mis iseenesest kõik ebavajaliku kõrvaldab. Mõistagi vastandus kapitalismile "kommunism", mis on otsa saanud. Kahjuks kõrvaldab kapitalism piiramata vormis ka palju ühiskonnale vajalikku, mis kommunismi käest eluga pääses.
Kirjanduskeskkond ei ole ainult kirjanduse tinglikud tipud ja parimatele kultuuripreemiaid jagades ei tehta just palju keskkonna kui terviku heaks. Spordi enamasti toimiva rahastamise taga võib aimata, kuidas spordi ja äri väärtuste süsteemid teineteist toetavad. Oleks õigustatud uskuda, et riigi ja kultuurivaldkonna väärtused on sarnasemad kui riigil ja äril, ehkki looming ja võim ei peaks ka liiga hästi sünkroonis toimima. Ent kui riigi ja kultuuri väärtused lahknevad, ei tähenda see head kummalegi.
Tõenäoliselt on teatud inimestele mõttetu seletada, miks lennuk õhus püsib või miks riigile makse makstakse. Sama moodi pole vajalik lõputult seletada, kuidas kirjanduslik refleksioon, meelelahutus, rahvuslik eneseteadvus ja riik on omavahel seotud. Eksperimendina võiks tasuta raamatukogulaenutused arvutada müügihinnaks ja vaadata, kas ja kuidas kirjandus toime tuleb.
Osalt on see riikliku moraali küsimus, kui vähetootlikke tegevusalasid hakatakse pidama ülaruseks. Kas päästetöötajal on õigus oodata korralikku tasu, selgub siis, kui suvel ei tule enam vabatahtlikke kaugesse metsatukka põlengut kustutama. Kui aga kutsumust hakatakse pidama ülearuseks, ähvardab kaduda see vähenegi sidusus, mis väikest pragmaatilist ühiskonda hingestab.
