Kuulekuse kerge koorem
Ma ei tea, kuidas teie, aga mina lähen mõnikord punase fooritulega üle tee. Kui ristmikule ei paista lähenemas ühtegi sõidukit, ei suuda ma endas leida motivatsiooni jääda seaduskuulekaks. Inimesele on antud tajud ja võime tajutavat analüüsida ning selle põhjal langetada eluterveid otsuseid, õigustan ma ennast. Aga seadus on vanem kui meie, piniseb mul samal ajal kuskil ajusopis, ja seadused on selleks, et neid täita, eks!
Ristmikku ületades võib teha ka väikestviisi sotsiaalpsühholoogilist uurimistööd. Seisab sellesama keelava fooritule taga grupp korralikke kodanikke. Siis ilmub üks uljaspea ja marsib otse teele. Mida teevad kuulekad? Võib lausa kuulda, kuidas neil ajus ragiseb: kui tema läks, siis võin mina ka, ja õige kah, mis ma passin siin. Suurem osa astub julgelt ühe riskialti teerajaja sabas. Väiksem osa jääb endale kindlaks ega lase end õigelt teelt eksitada.
Mis on parem, kas mõelda oma peaga ja võtta vastutus oma käitumise eest või alluda sügavamalt juurdlemata targemate peade ettekirjutustele?
Psühholoog Stanley Milgram vastas sellele küsimusele juba 1963. aastal: inimesed eelistavad olla sõnakuulelikud. Tema katsed kuulekusest ning autoriteedile allumisest on sotsiaalpsühholoogia klassikana kirjas gümnaasiumiõpikutes. Teate küll: on kaks katseisikut – “õpilane”, kes peab sõnu pähe tuupima, ning “õpetaja”, kes peab valede vastuste eest “õpilast” elektrilöökidega karistama. Katses osalev kolmas isik julgustab “õpetajat” elektriannust üha suurendama. Umbes 150 voldi juures hakkab “õpilane” haledasti karjuma ja anub lõpetamist (valu on muidugi mängult, aga “õpetaja” seda ju ei tea). Maksimumkaristus oli 450 volti. Uuriti seda, millal “õpetaja” närvid üles ütlevad ning ta keeldub katset jätkamast, s.t “õpilasele” laengut andmast.
Milgram tõestas seda, mida inimkond Teisest maailmasõjast saati niikuinii teadis: 65 protsenti mehi-naisi on valmis tegema, mis kästakse, olgugi et see neile ei meeldi. Kergem on alluda kui vastu hakata. Ja ega käsutäitjat, lihtsat mutrikest, saa tagajärgede pärast vastutusele võtta!
Jutt ei käi igasugusest kuulekusest, vaid just nn destruktiivsest allumisest, kus ülesanne hakkab inimesele sisimas vastu, kuid tema ei hakka käsu andjale vastu. Käsk on käsk on käsk.
Milgrami katseid pole hiljem eriti korratud, sest eetikakomiteed ei luba enam katsealuseid inimesi nii rängalt ära kasutada (väidetavalt vajasid mõned “õpetajad” hiljem oma süümepiinade leevenduseks psühhoteraapiat).
2006. aastal suutis siiski Jerry M. Burger katseseeriat leebemas variandis uuesti läbi teha. Selgus, et pimeda allumise määr on poole sajandiga üksjagu alanenud. Tänapäeval leidub kuulekaid inimesi palju vähem kui kuuekümnendatel. Katsetulemusi analüüsinud psühholoog Jean M. Twenge seletab muutust meie ajastu individualistlike väärtuste võidukäiguga. Kui 20. sajandi alguses oli sõnakuulelikkus lapse kasvatamisel väärtus number üks, siis sajandi lõpuks oli see langenud edetabeli lõppu.
Tänapäeval on sellised isikuomadused nagu enesekindlus ja eneseusk palju tähtsamad kui kohusetunne, leiab ta. Emad-isad, kes lapsena tohtisid rääkida vaid “siis, kui kana pissib”, kasvatavad oma lastest nüüd iseseisva mõtlemisega tolerantseid kodanikke. New age’i asjatundjad nimetavad selliseid lapsi indigolasteks, vana kooli pedagoogid aga kasvatamata metsalisteks.
Kuulekust võib vaadelda kui määramatuse talumise-talumatuse võimet – ehk siis stressiga toimetuleku võimet. Inimesed, kes määramatust, kaost, korralagedust halvasti taluvad, eelistavad kuulekad olla, sest nii tekib vähem stressi kui vastupanu osutades.
...Üks mu tuttav psühholoog ütleb, et tema küll ootab ristmikul rahulikult rohelist tuld, olgu ta või üksi terves linnas. Nii on lihtsam, ütleb ta, pole vaja ebaoluliste ülesannetega pead vaevata. Jääb rohkem aega iseenda mõtetega tegelemiseks. Jälle õige.
