Kuuliaukudeta südametunnistus

Möödunud laupäeval maeti Pärnu-Jaagupi kalmistul Afganistani sõjaveterani, 25aastast kapral Aare Viirmaad.

Aare astus maa sisse kaevatud lõhkeseadeldise surveplaadist sütikule ning sattus seejärel tule alla. 90 protsenti välisvägede võitlejatest Afganistanis hukkuvadki mitte AK-47 kuulide tabamustetst või granaadiplahvatustes, vaid kodutehtud pommide tõttu.

See on globaalne tragöödia: eesti võitleja astub Helmandis afgaani tehtud pommile, ta saadetakse Inglismaale Birminghami haiglasse, kus teda ravivad briti arstid. Vahepeal kodus tervist parandanud, sõidab ta uuesti Inglismaale, rohelusse uppuvasse Headley Courti taastusravikeskusse.

…samal ajal tegutseb USAs palavikuliselt Pentagoni agentuur Jieddo (Joint Improvised Explosive Device Defeat Organization), mis tegeleb Iraagis ja Afganistanis valmistatud isetehtud lõhkeseadmete (IED) analüüsi ja nende vastu võitlemise meetodite väljatöötamisega. See üksus loodi juba 2004. aastal. Tänaseks töötab seal 3600 spetsialisti ning ära on kulutatud 17 miljardit dollarit. Pommibrigaadid koguvad plahvatuskohtadelt materjali ja sõrmejälgi, leitud DNAd ja sõrmejälgi võrreldakse kohaliku andmebaasiga.

Kui mõni lõhkemata pomm kätte saadakse, siis lennutatakse need üle maailma asuvatesse laboritesse, kaasa arvatud Föderaalse Juurdlusbüroo laborisse Quanticos. Spetsialistid võtavad pommid lahti ja uurivad neid. Nad tunnevad enamiku iraagi ja afgaani mässuliste pommitegijate töövõtteid. Ühe pommitegija registris on üle üheksakümne lõhkeseadeldise, mille sütikud on tehtud vineeritükist ja jalgratta sadulavedrudest. Jieddo poolt välja töötatud vastumeetmed lähevad kasutusele Afganistanis ja Iraagis, kus pommimeistrid omakorda loovad uusi ja üha raskemini avastatavaid pomme. Selline on Aare Viirmaaga juhtunud sündmuste globaalne taust.

Tänapäeva sõda ongi selline julm absurd, kus kõrgtehnoloogiline Lääs kohtub primitiivtehnilise Idaga; kus lasersihikuga püsside vastu on pandud lämmastikväetisest, plastkanistritest ja kastilaudadest valmistatud pommid; ning kus eesti poisid oma verd valavad.

Äsja Eesti Ekspressi toimetuses tööle asunud reporter Kirsti Vainküla kirjutab selles lehes Aare Viirmaa saatusest kõneleva artikli “Keegi ei mõistnud jalutut võitlejat” lõpus nii: “Aare perele avaldab (matustel) kaastunnet vaid USA suursaadik. Paljud oleksid Pärnu-Jaagupi matustel tahtnud näha Toomas Hendrikut või aupaukusid. See kõik on aga väline. Tõsiasi on aga see, et eestlased on senimaani sõjainvaliide näinud põhiliselt USA Vietnami-filmides. Viski käes ja silmis soov öelda midagi tõsist või panna üks suur pauk. Mõnes mõttes on Eesti veel metsik maa, mille rinnus puudub kuuliauk nimega empaatia.”