16.01.2009, 00:00
Laamendamine ideed ei vaja
Riia aknalõhkujad muutsid uuendusmeelse protesti labaseks purjus
märatsemiseks. Kahjuks on see poliitika tänavale toomise
tagajärjena pigem tavaline kui erandlik.
Mõned
näited. Tallinna pronksiööl 2007 peksid vihased vandaalid sisse
poeaknad ja lõhkusid kioskeid. Varastati kõike, joogipoolisest
nahktagideni. Euroopa Liidu tippkohtumise ajal Göteborgis
peksid
metsistunud demonstrandid kesklinna täiesti segamini, osalejatele
mõisteti Rootsi kohtus kokku umbes 50 aastat vanglakaristusi.
Jõhker vandaalitsemine oli protesti-tänavamäsude lahutamatu
osa mullu detsembrikuus Kreekas. Tuletame meelde Ungari proteste. Prantsusmaal
lubas toonane siseminister Nicolas Sarkozy pärast autosüütamisi
võtta tuletõrjevooliku ja tänavad saastast puhastada. 1992.
aasta Los Angelese tänavamässu ettekäändeks oli ebameeldiv
kohtuotsus.
Enamasti mäletavad
inimesed tänavarahutustest, et lõhuti, karjuti ja lammutati.
Mis ideede nimel seda tehti, huvitab tagantjärele väheseid.
Nüüd võib sellesse nimekirja lisada ka Läti ja Riia.
Ometi on hilisajaloos ka hoopis teistsuguseid näiteid. Ukraina
oranžid protestid
. aastal kulgesid üldjoontes rahulikult. Või
1988. aasta öölaulupeod Eestis, hiiglaslikud rahvakogunemised
Lauluväljakul.
Aknalõhkumiseks, varastamiseks ja
politseiautode ümberkeeramiseks läheb ikka siis, kui protestijad on
tulnud end tänavale lihtsalt välja elama. Mingit positiivset,
poliitilist programmi sellisel juhul polegi. Positiivne programm – see on
aknasse lendav kivi.
Kui rahvas tuleb tänavale kellelegi
või millelegi toetust avaldama, siis on meeleolu hoopis teine. Eestis
1988 oli see toetus sinimustvalgele, Ukrainas
kehastas
tulevikulootusi Viktor Juštšenko.
Ning isegi maailma
väga veriste umbsõlmede asjus on võimalik meelt avaldada
rahulikult.
Nägin ise teisipäeval Helsingis juhuslikult
pealt tuhatkonna osalejaga Iisraeli toetajate rongkäiku. Isegi veidi
kummaline oli kohata nii sõjakal teemal demonstreerimas seda vagurat
seltskonda, suures osas keskealisi ja vanemaid, ilmselt paljud neist
kirikurahvas.
Tüüpiline Riia või Tallinna
vandaalitseja oli noor mees, kel meri põlvini. Oma eluga hoolimatult
mängides ronisid Riias kümned osalejad tellingutele
kõõluma. Samuti näitab telekaamerate vaateväljas
poeakende lõhkumine, et see seltskond ei hooli absoluutselt, et
pärast kainenemist võivad selle eest oodata trellid. Enda
nägemine telepildis on esialgu lihtsalt lõbus. Kõik
näevad: sõbrad, pruudid, ema-vanaema...
Lätis
karjusid märatsejad “Latvija”,
Eestis “Rossija”. Nagu näha, võib lõhkuda
ja laamendada nii suurriikliku kui ka rahvusliku idee ettekäändel.
Vastutama ei kippunud vabatahtlikult ei rahva Tõnismäele kutsujad
Tallinnas ega kipu ka need Läti opositsioonitegelased, kes
organiseerisid lõhkumisele eelnenud protestimeeleavalduse.
Väga mugav on liigitada neid kaheks eri sündmuseks. Aga üks
purjus laamendaja kümnest rikub ülejäänud üheksa
siirad soovid midagi paremaks teha.
Autori eksituse tõttu esineb paberlehes vale aastaarv. Täpsemalt saab lugeda siit