Mõned näited. Tallinna pronksiööl 2007 peksid vihased vandaalid sisse poeaknad ja lõhkusid kioskeid. Varastati kõike, joogipoolisest nahktagideni. Euroopa Liidu tippkohtumise ajal Göteborgis
2001
peksid metsistunud demonstrandid kesklinna täiesti segamini, osalejatele mõisteti Rootsi kohtus kokku umbes 50 aastat vanglakaristusi.


Jõhker vandaalitsemine oli protesti-tänavamäsude lahutamatu osa mullu detsembrikuus Kreekas. Tuletame meelde Ungari proteste. Prantsusmaal lubas toonane siseminister Nicolas Sarkozy pärast autosüütamisi võtta tuletõrjevooliku ja tänavad saastast puhastada. 1992. aasta Los Angelese tänavamässu ettekäändeks oli ebameeldiv kohtuotsus.


Enamasti mäletavad inimesed tänavarahutustest, et lõhuti, karjuti ja lammutati. Mis ideede nimel seda tehti, huvitab tagantjärele väheseid. Nüüd võib sellesse nimekirja lisada ka Läti ja Riia.


Ometi on hilisajaloos ka hoopis teistsuguseid näiteid. Ukraina oranžid protestid
2004
. aastal kulgesid üldjoontes rahulikult. Või 1988. aasta öölaulupeod Eestis, hiiglaslikud rahvakogunemised Lauluväljakul.


Aknalõhkumiseks, varastamiseks ja politseiautode ümberkeeramiseks läheb ikka siis, kui protestijad on tulnud end tänavale lihtsalt välja elama. Mingit positiivset, poliitilist programmi sellisel juhul polegi. Positiivne programm – see on aknasse lendav kivi.


Kui rahvas tuleb tänavale kellelegi või millelegi toetust avaldama, siis on meeleolu hoopis teine. Eestis 1988 oli see toetus sinimustvalgele, Ukrainas
2004
kehastas tulevikulootusi Viktor Juštšenko.


Ning isegi maailma väga veriste umbsõlmede asjus on võimalik meelt avaldada rahulikult.


Nägin ise teisipäeval Helsingis juhuslikult pealt tuhatkonna osalejaga Iisraeli toetajate rongkäiku. Isegi veidi kummaline oli kohata nii sõjakal teemal demonstreerimas seda vagurat seltskonda, suures osas keskealisi ja vanemaid, ilmselt paljud neist kirikurahvas.


Tüüpiline Riia või Tallinna vandaalitseja oli noor mees, kel meri põlvini. Oma eluga hoolimatult mängides ronisid Riias kümned osalejad tellingutele kõõluma. Samuti näitab telekaamerate vaateväljas poeakende lõhkumine, et see seltskond ei hooli absoluutselt, et pärast kainenemist võivad selle eest oodata trellid. Enda nägemine telepildis on esialgu lihtsalt lõbus. Kõik näevad: sõbrad, pruudid, ema-vanaema...


Lätis karjusid märatsejad “Latvija”, Eestis “Rossija”. Nagu näha, võib lõhkuda ja laamendada nii suurriikliku kui ka rahvusliku idee ettekäändel. Vastutama ei kippunud vabatahtlikult ei rahva Tõnismäele kutsujad Tallinnas ega kipu ka need Läti opositsioonitegelased, kes organiseerisid lõhkumisele eelnenud protestimeeleavalduse. Väga mugav on liigitada neid kaheks eri sündmuseks. Aga üks purjus laamendaja kümnest rikub ülejäänud üheksa siirad soovid midagi paremaks teha.
Autori eksituse tõttu esineb paberlehes vale aastaarv. Täpsemalt saab lugeda siit