Laari tuleb eelarvevaidluste sisu avaldamise eest kiita
Riigikogu liige Silver Meikar (Reformierakond) taunib oma blogis IRL esimeest Mart Laari ja Riigikogu Euroopa asjade komisjoni esimeest Marko Mihkelsoni (IRL) selle eest, et kumbki on avaldanud oma blogides infot, mille avalikustamine ei ole valitsusliidus ühiselt sanktsioneeritud või omavahel kokku lepitud.
Jätan Marko Mihkelsoni kirjutatu siin kõrvale, kuna selle juhtumiga ma lihtsalt ei ole kursis.
Mis puudutab eelarvedebattide käsitlemist avalikkuses, siis kirjutasin ise sellest EE juhtkirja tänavu 1. augustil.
Sõna võtma ajendas tollal omaenda kogemus, et 2009. aasta eelarve kohta peetavate läbirääkimiste sisu kohta ei ole ametlikke/avalikke kanaleid pidi võimalik elementaarset infot saada.
Minu meelest see olukord ei olnud, ega ole senini normaalne. Riigis, mis asub ajakirjandusvabaduse tabelite tipus, seda enam. Küsimus on valitsuse üldisemas infopoliitikas. Mis kasu on vabadusest kirjutada ja arvata, kui arvamuse kujundamiseks ei anta välja lähtematerjali?
Jää hakkas liikuma
Sellepärast tundub mulle, et Laar on teinud tänuväärse algatuse, et avaldada eelarvevaidluste sisu kasvõi tagantjärele ja kasvõi osaliselt. Kohe reageeris oma blogis ka rahanduskomisjoni esimees Jürgen Ligi, ning tõi esile veelgi seniteadmata asjaolusid. Arvan, et seegi on positiivne. Jää hakkas liikuma!
Nüüd võiks pressisõber 2008 Ivari Padar ka blogi avada ja seal tsensuuri kartmata kõnelda, kuidas eelarve tegemine tema vaatenurgast on käinud. Kuigi teen möönduse, et valitsuse liikmena on ta avameelsuse võimalused parlamendisaadikute omast mõnevõrra piiratumad.
Siiski, see pole "mitte-avalikustamisele mõeldud info avaldamine" (Silver Meikari tekstist), mis kahjustab täna Eesti poliitika usaldusväärsust, vaid kinniste uste taga poliitikategemise muutumine normiks.
Asi algas juba nn krokodillide komisjonist, mis oli kevadel paar kuud üks räägitumaid teemasid riigis. Kuid selle komisjoni töö lõpptulemusena sündinud ettepanekuid ei avaldatud! Rääkimata sellest, et komisjoni võinuks teha kohe ametliku valitsuskomisjonina. Selleks annab suurepärase võimaluse Vabariigi Valitsuse seadus.
Sel juhul oleks komisjonist järele jäänud dokumendid, mida saanuks töö lõpul avalikustada, või vähemalt Eesti ajaloo tarvis arhiivis talletada. Nüüd oli aga tegu lihtsalt ühe mitteametliku Eesti kodanike kokkusaamisega - ometi tehti selle komisjoni poolt hulk Eesti elanikke puudutavaid valikuid.
Võiks veel muidki näiteid tuua, kuid läheks pikale. Igatahes mõjub viimaste vaidluskohtade avaldamine Laari blogis nagu sõõm värsket õhku. Mul ei ole illusioone, et ta oleks seda teinud mingist suurest idealismist - ju ta kogenud poliitikuna taipas, et varjamine on ületamas mõistlikke piire. Tõenäoliselt nägi Laar ka võimalust haarata initsiatiiv, ning lasta ettepanekuid paista selles valguses, et IRL võimalikult soodsalt pildile jääks. Kuid motiividest hoolimata Laar vähemalt lõi ajendi neist asjadest rääkida.
Eelarve pole omavaheline asi
Kohatu on parlamendiliikmete suid sulgeda väidetega, et nad eksivad mingit infot avalikkuse ette tuues oma "siseringi" eetika vastu. Nende tööandja ei ole too sisering, vaid valijad.
Mart Laar on suuruselt teise valitsuserakonna esimees. Kui ta otsustab eelarvekõneluste sisu oma nime all ise avalikustada, siis ei ole see enam mingi leke, vaid tegu on valitsuse teavitamispoliitika läbikukkumisega laiemalt. Kas teile ei tundu absurd, et kahekordne peaminister Laar on nüüd riigi eelarveprotsessi teemal sattunud justkui whistlebloweri rolli?
Kuid midagi taolist võis ennustada. Kui asjadest mujal avalikult ei kõnelda, siis lekivad need ikka välja nurgataguseid kaudu. Seal, kus pole informatsiooni, elavad spekulatsioonid ja kõlakad. Sellisel juhul aga pole valitsusel enam mingit kontrolli info edastamise viisi, vormi või ajastuse üle. Võimenduvad mingid teisejärgulised või moondunud sõnumid. Ning taas kord tuleb valitsuse infotöötajatel tegeleda tule kustutamise, ümberlükkamise ja muu sarnasega.
Isegi Putini-Venemaal ei ole blogisid suudetud keelata, vaid nendes võetakse sõna suhteliselt vabalt. Ausalt öeldes on veidi kafkalik lugeda, kuidas Ukrainas ja Valgevenes suletud režiime hoogsalt tauninud Meikar nüüd järsku leiab, et Eesti valitsuse ja ametnike tegevusest liigub info välja liiga vabalt. Mis on juhtunud?
Minul oleks küll heameel, kui Elu24st ja tema kloonidest seni hõlvamata meediasegmendis saaks arutleda ka Eesti riigi majanduse, riigieelarve või välispoliitika üle. Ning mitte pooljuhuslike lekete, vaid valitsuse poolt jooksvalt ja normaalselt kättesaadavaks tehtud, usaldusväärse teabe põhjal.
