Teistele inimestele oma keha loovutamine - ükskõik, kas varuosadeks või uue elu andmiseks - on õilis ja kaunis žest, millel pole prostitutsiooniga midagi ühist.

Seni mõtlesin, et internetiportaalides ja veebiväljaannetes võiks ka edaspidi lubada inimestel oma mürgiastlaid tühjendada ja musti pingeid välja elada. Arvasin, et anonüümsete kommentaaridena väljuvate räpa-aurude ventiili pole selle pärast mõistlik sulgeda, et käsu peale ei hakka inimesed nagunii õnnelikumalt ja täisväärtuslikumalt elama. Ideaal, et igaüks tegeleb oma asjaga, mille üle ta on rõõmus, nii et tühja õnnetu-olemise aega ei jää, ei täitu. Et rahulolematusest kurjaks hapnenud ennast ära ei tapaks või teistele füüsiliselt kallale ei läheks, las paugutavad virtuaalruumis. Viskan ju ka ise nii siin kui Delfi portaalis perioodiliselt konte hambu neile, kes jõude vireledes midagi järada tahavad. Järgnev kommentaariumi pasarahe ei puuduta mind sellepärast, et endast ära antud tekst pole enam energeetiline osa minust - ja liiatigi ma ei loe neid kommentaare. Oma elu on nii intensiivne, et pole aega - ja minust sõltuvad lapsed-loomad (5+8) ei võimalda mul lasta end katki teha. Nii ma oma nina prügikasti ei topi.

 

Ent pärast seda, kui mõned söakad naised on väljendanud oma valmidust saada emaks, kasutades asendusema teenust, ei arva ma enam, et justiitsminister Rein Lang peab anonüümset küberruumi ohjata püüdes tühja sõda tuuleveskitega. Tuntud naisi selle julge avameelsuse eest tabanud sõimurahe tapab. Mitte ainult neid vip-daame endid - ka neid, ja võibolla rohkemgi neid, kes samuti emaka rentimist kaaludes ja kavatsedes seda pasarahet loevad. Ja loobuvad uue elu siia ilma kutsumisest, sest kardavad, et suhtumiste lööklaine lööb nad surnuks.

Surrogaatemaduse teema on mind ülimalt jõuliselt veennud sõber Reinu püüdluse õigsuses: mürgise energia paljundamist internetis ei õigusta ei ventiili-kontseptsioon ega inimõigused. Verbaalne vägivald tapab antud juhul juba enne eostamist ja ilusa idee teostamist need tulevased eestlased, kes oleksid sündinud abiema vahendusel, kui sel kombel sündimist ja sünnitamist poleks jõhkralt maasse taotud.

Olen mitu kuud üsna lähedalt suhelnud naisega, kelle sünnitusest tänavu veebruaris kujunes tragöödia, ja oma südamest väga teravalt läbi lasknud kogu probleemide kose, mis selle perekonna peale on vajunud. Väikelinna meedikud stimuleerisid selle naise sünnituse ajal tema emakat - juurdlus selgitab, kas hoolimatusest või oskamatusest - kohutavalt üle, ehkki tokogramm näitas, kui halvad on lood selle forsseerimise tõttu nii emaka kui sündiva lapsega. Tagajärg: emakas rebenes ja laps suri. Emakas eemaldati. Faktiliselt surnud lapsel leiti siiski mõned juhuslikud südametoonid. Tema elustamisele järgnes kolm nädalat koomat - ja nüüdseks pool aastat lapsega, kes kulgeb pidevalt ühest krambiseeriast teise. Ingellikult ilusa beebi aju põhijõud kuluvad epilepsiahoogudega heitlemisele, vaatamata sellele areneb ta siiski palju jõudsamalt kui ennustasid ka kõige optimistlikumad arstid. Ent ka hoolivaimad-lootusrikkaimad meedikud soovitavad emal mõelda lisaks tita poputamisele vähemalt haiglasolekute vahelisel ajal ka oma eluga edasi minna.

Naine on üsna õnnelikus abielus. Tahaks armastatud mehele sünnitada vähemalt ühe lapse veel. Tragöödiateta. Aga emakat ei ole enam. Olenemata sellest, kas ja kuidas koledasti kahjustatud beebi areneb ja edeneb, igatseb see paar üht-kaht tervet last ka. Aga emakat ei ole enam. Mees väidab küll, et on abielus naise kui isiksusega, mitte tema emakaga. Ent järgmised, bioloogiliselt omad, mitte lapsendatud lapsed, saaksid sündida vaid abiemaduse teeneid kasutades. Sest emakat ei ole enam.

 

Väga haiget titat sondiga toites ja krambihoogudest läbi aidates surfab üksinda kodus kannatav naine üsna palju internetis. Eesti kommentaatorid kohtlevad neid, kes on lapse kaotanud, halastamatult: poe kookonisse ja kõrbe üksi oma ahastuses. Veel julmemad on Eesti kommarid (tabavalt kahemõtteline väljend, mis?) nende vastu, kes kavandavad või õigustavad surrogaatemade teenete kasutamist. Oma tulevikule mõtlev naine kaalus väga tõsiselt emadusteenuse ostmist - tõsi küll, Kiievist, mitte kodumaalt, kus selline doonorlus on täiesti reguleerimata. Tema munarakk, abikaasa spermatosoid - ja abivalmi ukrainlanna emakas. Lugenud kommentaare, mis tabasid nimekat naispoliitikut, kes samuti surrogaatemaduse kasuks on otsustamas, on õnnetu naise kuraas lahtunud. Koos sellega ka eluisu.

Nagunii sügavas deprekas, ütleb naine nüüd Ojulandi tabanud saastasadu lugenult, et ei tahagi siia sellesse ühiskonda rohkem lapsi sünnitada. Nii haiget rahvast, kellel puudub igasugune empaatia ja halastus - küll aga on meeletõbine valmidus kõike ja kõiki surnuks sõnuda - polegi vaja paljundada. Las rahvakild, kelle seas annab tooni jõhkrus ja madalus, surebki välja.

Inimesed - ei kommentaatorid ega vaikijad - ei kujuta ilmselt ette, mida tähendab elada lootuse ja väljavaateta. Püüdlused neid üleelamisi veidigi jagada - et ühiskond õpiks aktsepteerima surrogaatemaduse võimalust - lõpevad sõnaroimaga. Arvatakse, et kui Eestis seadustataks abiemaduse teenus, hakkaksid narkarid ja jotad selle servisega pappi kokku kühveldama. Leitakse, et emaka rentimine võrdub prostitutsiooniga. Ohitakse kaksikemaduse pärast, mis seda last saatma jääb.

Mis puutub narkaritesse-jotadesse, siis on ju ometi teada, kui totaalse kontrolli läbivad ka mehed, kes pakuvad end spermadoonoriteks. Kõigist härradest, kes on valmis lastetuid peresid tilgakese mehemärjaga aitama, osutub pärast mitmeringilist-kihilist kontrolli sobivaks vaid veerand. Kui ühiskond korraldaks ja korrastaks abiemade teenuse, oleks naistega ilmselt sama - suuremeelseid daame oleks oluliselt enam kui tegelikult sobijaid.

Lubage siinkohal protesteerida ka seksismi vastu - mehed võivad olla doonorid, naised oma suguelundeid teiste hüvanguks kasutada ei tohi?! Katseklaasis, tehiskeskkonnas tohiks lastetule paarile beebit kasvatada, mõne tubli naise südame all ei tohi?!

Surrogaatema muidugi ei anna teise pere teenistusse üksnes oma emaka. Kogu keha ja olemuse annab. Rasedus teatavasti koormab naist nii füüsiliselt kui emotsionaalselt, biokeemiliselt kui psüühiliselt. Aga milline tegevus ei koormaks? Ka praegu, mil ma oma mõtteid kirja panen, neelavad hallid ajurakud kaloreid, sõrmede liikumine klaviatuuril paneb märkamatult liikuma palju lihasgruppe kehas. Teema tundlikkuse peale ärritumine keedab ja põletab. Süda töötab kiiremini, kui töötaks oma lapsega liivakastis mängides. Näiteks.

Mina saan kirjutamise eest, oma aju- ja närvirakkude kulutamise eest, tekstide põletamise eest läbi oma südame, tasu. Ja asendusema oma tohutu pühendumise, kogu enese andmise eest ei tohiks tasu saada - sest on mingi nüri ja piiratud ilmavaade, mis võrdleb sellist missiooni prostitutsiooniga?!

 

Arenenud või vähemasti arenevas ühiskonnas tegeldakse palju ja põhjalikult küsimusega, kuhumaale võib minna oma keha kallal korraldatavate manipulatsioonidega. Igasugused iluprotseduurid - suurendamised-vähendamised-proteesimised-pinguldamised - on ammu arutelu alt väljas. Pea piiramatult lubatud. Samas tuleb elundidoonorluse kihutustööd ikka veel vägagi hoogsalt teha. Et antaks abivajajatele verd. Et täidetaks doonorikaart, mis rahakoti vahel kantuna lubab ajusurma sattunud inimeselt abivajajaile elundeid võtta - ilma et peaks tülitama niigi šokis ja eksistentsiaalses kriisis omakseid.

Soomuutmise operatsioonid on üha enesestmõistetavamad. Nende isikute puhul kasutatakse ohtrasti psühholoogide-psühhiaatrite abi - kas ikka tõesti on vale sugu hing valesse kehasse pakitud. Samalaadne psühholoogiline-psühhiaatriline kontroll ja tugi kaasneb - lisaks füüsilisele testimisele - ka asendusemadusega. Asjatundjad selgitavad välja, kui õilsad ja isetud on ikkagi tegelikult selle naise motiivid, kes pakub end teisele perele last kandma ja sünnitama. Ja kui sügavalt ta endale aru annab, et tema südame all kasvava lapse liigutused ja lähedus, sünd ja eraldumine erineb väga suuresti oma lihase lapse kandmisest-sünnitamisest.

Ma tean, et katkised ja võõrandunud inimesed ei talu inimeste võrdlemist loomadega. Aga minu meelest näitab inimese suurust ja arukust see, kui ta oskab õppida loomadelt, kooselust loomadega. Ja sestap söandan võrrelda surrogaatemadust koera- või hobusekasvatajate tegevusega. Me paaritame oma koera või hobuse teadlikult. Me aitame kutsikad-varsad ilmale teadmisega, et neist saavad teiste inimeste, teiste perede lemmikud. Me kasvatame nad - erinevalt surrogaatemadusest - loovutusküpseks. Anname koerakutsikatele kogu oma jõu, energia, oskused ja armastuse kaks kuud. Hobusevarssadele vähemalt pool aastat - aga kui otsustame varsa kasvatada ka läbi säluea küpseks ratsuks, venitame kiindumuse-pühendumise nelja-viie aastani! Hoolime ja pühendume kogu olemusega - aga teame algusest peale, et teeme seda kellegi teise heaks. Teised pered saavad igatsetud elusolevuse.

Oma kehas kantud lapse suhtes võib tekkida omandiinstinkt. Oma lihase lapse suhtes on ju omanditunne - sõimame ja sunnime, keelame ja karistame oma lapsi nii omavalt, nagu ühegi teise inimese puhul kõne allagi ei tuleks. Selle probleemi asjus ütles jällegi too, emaka ja suure osa lapsest kaotanud naine, väga tabavalt. Veri on paksem kui vesi - päris tõesti ja ilmselgelt on. Sest vaatamata sellele, et bioloogilised vanemad on nad hüljanud, tahavad lastekodusse või kasuperedesse antud lapsed kasvõi kord oma lihaste vanematega kohtuda. Kuivõrd asendusemad kannavad teise naise munarakust selle naise kaasa spermaga viljastatult saadud embrüot, pole neil oodatava lapsega veresidet. Vereside on neil vanematel, kelle sülle uus inimene sünnib.

Loomulikult jääb lapse ilmale toonud naise ja lapse vahele igavene side - selle naise veri voolab üheksa kuud läbi teise pere lapse südame. Ent need, kes kaaluvad surrogaatemade abi kasutamist, kinnitavad juba eos, et tahaksid jääda selle õilsa inimesega suhtlema. Inimkonnal on sedalaadi abi kasutamise kogemusi seejuures juba aastatuhandeid. Kuni meditsiinitehnika ei olnud arenenud sinnani, et munarakku on võimalik kehaväliselt viljastada ja embrüot emakasse siirata, oli abiemaduse vormiks ammendus.

 

Nukuteatri muusikali "Romeo ja Julia" abil on meelde tuletatud, kui oluline isik oli Julia elus amm. Ammendusest on kirjutatud riiulitäite viisi uurimistöid. Neis töödes on kirjas, kuivõrd rinnapiimas leiduvad unikaalsed nähtused - antikehad ja kasvufaktor - võõrale lapsele sobivad või ei sobi ja kuivõrd rinnapiim kannab ammelt imetatavasse lapsesse selle naise isiksuslikke omadusi. Aastatuhandeid tagasi teati, et emapiim on midagi enamat kui toit. See on elus aine, sama jumalik kui veri, mis kingib lapsele imetava naise kogu isiksuse energiat ja vibratsioone. Nii et ammed olid - ja eks on praegugi - psühhofüsioloogiliselt täiesti võrreldavad nende naistega, kes kannavad lapse ilmale. Jäid oma imetatud ja armastatud põnnide parimaks sõbraks elu lõpuni.

Surrogaatemad teadvustavad oma rolli ja kohta tulevase lapse elus. Oleks vaja, et ka riik need suhted ja vahekorrad seadustaks. Sest vastasel juhul on kujunemas sedalaadi teenuse järele sõitmise traditsioon. Eestlannad lähevad Kiievisse, kus asuvates kliinikutes nende munarakud viljastatakse abikaasade seemnega ning istutatakse ukrainlannade südame alla. Mitte et selles midagi halba oleks - naiselikkus ja emadus ju piire ei tunne. Aga miks peaksid meie lastetud paarid selle humaanse kingituse järele Eestist ära sõitma? Riigi ülesanne on kodanike vajadustele järele areneda. Kui kodanikud vajavad erinevatel põhjustel seda, et nende sügavalt igatsetud ja oodatud lapsed tuleksid ilmale lisaks kunstlikule viljastamisele ka surrogaatemaduse abiga, siis neil on õigus seda võimalust kasutada - sest meditsiiniteadus ja -tehnika on selle variandi võimalikus teinud.

Riik võimaldagu. Ja sulgegu nõmedate võhikute tänitavad suud.

 

Märatsevad anonüüm-kommarid on nii tundlikel teemadel laamendama hakates asunud inimesi tapma. Sündimata inimesi. Küberkommarid tahavad, et teised oleksid sama õnnetud-katkised-mannetud kui nad ise. Selle perversse lammutuskire orjadena löövad verbaalterroristid maaslamajad surnuks. Püstiseisjad löövad pikali. Lendajad tirivad maa peale. Jumala eest, minister Langil on õigus - pole vaja lasta neil seda teha. Surgu igaüks oma sita sisse. IT-ventiil hoiab küll ära osa füüsilisest vägivallast, aga tapab täpselt samamoodi. Pidi vist olema võimalik ka anonüümsete kommarite isikud kindlaks teha? Tehtagu. Ja karistatagu.

Mida Jumal arvab? Kirikuõpetaja Eenok Haamer vastas katseklaasilaste megapapa Andrei Sõritsa küsimusele: "Kui Jumal on lubanud inimesel leida võimalused väga soovitud lapsi kehaväliselt eostada, lubab ta järelikult seda ka teha. Nii igatsetud lastel läheb oluliselt paremini kui loomulikul teel juhuslikult või soovimatult eostatutel."

Ahjaa, praktika pidi olema tõe kriteerium ja teod sõnade kinnitus. Et kas mina oleksin valmis abiemadusega lõimuma. Ses mõttes, et kas oleksin nõus olema surrogaatema. Kas oleksin kasutanud abiema teenust, kui poleks ise sünnitada saanud? Jah. Oleksin nõus olema nii teise pere lapse ilmale tooja kui vajadusel sel kombel oma lapsed saanud.