Laine Trapido : Inimväärsest meditsiinist. II OSA - bulgakovlikus võtmes
Helve Breiberg pakub arvamusartiklis "Isiklike terviseprobleemide lahkamine meedias on kohatu" (Postimees 2. juuli 2010) järgmised hinnangulised näitajad: "Ebameeldivusi arstiabis on vast kogenud 10-15% inimestest".
Võtame hüpoteetilise meditsiiniasutuse ja tähistame selle X-ga. Oletame, et seda X asutust on ühel päeval külastanud 1000 patsienti oma probleemidega, järelikult 150 inimesel 1000st jäi selle meditsiiniasutuse külastusest ebameeldivuse, tõrjutuse, häbi, või isegi süüdlase tunne - teda koheldi nagu ta ise oleks kõiges süüdi (uus termin "isesüüdlane"), või nagu mingit jätist, kes on muutunud maksujõuetuks (muidugi välja arvatud aidsi patsiendid ja HIV-positiivsed). Kas siis kodanikuühiskond ei võiks koostöös meedikutega taotleda sellise negatiivsuse % pidevat ning järkjärgulist vähendamist, et saavutada näiteks 3% piir, millesse mahuksid ka ühelt poolt loomult kverulandid (patoloogilised protsessijad ning tülinorijad), ning teiselt poolt mingil põhjusel äpardunud meedikud (sest juba Seneca ütles: Errare humanum est- eksimine on inimlik). On põhjust avaldada lootust, et meditsiin kui teadus liigub koos teiste teadustega omasoodu edasi ja täiustub pidevalt, kuid hoiatuseks peab siiski mainima, et meditsiin ei ole kunagi tegelnud ega tegele isegi 21. sajandil nii kõrgete kategooriatega nagu seda on surematus. Üks tuntud kardiokirurg väljendas kunagi väga sümpaatselt oma arvamust: "Me oleme ainult head või keskmised või vahel ka halvad remondimehed." Tahaks loota, et ka meedikud hakkaksid kogu maailma, koos selles peituva hea ja kurjaga, holistiliselt tunnetama, ega aseta end süsteemist väljapoole, taotledes nn diplomaatilist immuunsust.
Jutu illustratsiooniks järgneb väike bulgakovlik näidend kahes vaatuses, sest andmekaitseseaduse formaalne tõlgendus ei luba liiga lähestikku asetada indiviidi, tema haigust, sellest tingitud vaevusi, hirme ning muresid. Aluseks on võetud Mihhail Bulgakovi suurepärane romaan "Koera süda", millest laenatud ka tegelaste nimed, muidugi eeldades, et paljud on seda säravat teost lugenud.
"On aasta MMVIII, talv, märtsi kuu, väljas paugub pakane, lumetorm, kell läheneb 24. öötunnile. Filipp Filippovitšil (F. F.) tekib elus esimest korda kohutav tahhüaritmia hoog (väga kiire südametegevus, umbes nii nagu liiguks ta 5000 m kõrgusel mägedes, kuid rütmihäiretega).
Saabub kiirabi: "Viime teid EMOsse (?), ei tea või?"
F.F.: "Vabandage, madam, mis asutus see on?"
"Ei ole vajagi teada, ootame väljas autos!"
Brigaad lahkub lavalt. F.F. komberdab üksi trepist alla ja leiab läbi tuisu pimedas öös kiirabiauto. EMOsse (st Erakorralise meditsiini osakond) saabudes lippab kiirabiarst kiiresti ja kergejalgselt, nagu õhuvaim Ariel, mööda poolpimedaid keerulisi koridore (elektri kokkuhoid!), vahel kaob silmist. EMO röögatult suures "saalis" tõeline lahinguväli - kes karjub, kes lällab, kes oksendab... Kõik see ei ole F.F. jaoks midagi kohutavat ega uut, sest nooruses tuli leivakõrvast teenida ka kiirabis töötades.
Näidatakse käeviipega mingile kušetile. Lamama! Keegi ei räägi patsiendiga - veeni asetatakse kanüül; tilgutid, süstid, elektroodid, juhtmed, risti rästi üle keha... F.F. julgeb avaldada soovi, et tahaks ka arstiga rääkida.
Vastus: "Arsti ei tohi tülitada, ta istub ekraani ees ja monitoorib kogu inimkonda."
Südaööl kell neli, rütm normis. Sanitar: "Ah, sa tahad kusele?"
F. F. "Ma võin ka siinsamas, sellele kušetile oma põie tühjendada!"
Vist õde: "Tõuse üles ja hakka nüüd koju minema!"
Kell on pool viis öösel. Väljas pime, külm, lumetorm. Mitte ükski EMO "inimkonnast" ei anna vähimatki informatsiooni, kust takso tellida, millise paraadna juurde "tõllad" tavaliselt sõidavad, kas oled kodus üksi või on sul seal ka "kammerteener", kas vaja võtta mingit hädaabi ravimit, kui hoog kordub?
EMO purjus patsiendid lällavad edasi, sind kiirustatakse tagant: "Meil on vaja sinu koikut!" F. F. mõtleb, kuidas olukorrast elusana välja tulla, kas hakata ka karjuma või teeselda kerget komatoosset seisundit. Parim lahendus - oleks kaasas üks sorokovka viina. Teine kord... hoidki Jumal selle eest!" Siiski õnnestub mööda poolpimedaid koridore ekseldes taksotellimise putka leida.
Järgmine nädal - etteaste rütmoloogi juures: noor krapsakas rütmoloogist meestohter tormab kabinetti, tervituseks ei ühtegi sõna, elektroodid randmetele nagu käerauad Hodorkovskile, seina äärde istuma, uued ravimid, vanad olevat bullshit. Rütmoloog ei aima, et F.F. võiks ka sellest väljendist aru saada. Kõneldakse selg patsiendi poole, sest kompuuteri paigutus ei võimalda teist asendit. F. F. küsib, et kas härra soovib ka uute ravimite kohta teavet, et kuidas nende toime end ilmutab? Rütmoloog vastab: "Ei ole huvitatud, kogu see inf andke perearstile."
Teine vaatus. Polügrafist Polügrafistovitšil (koerast "aretatud" inimene) tekib mingi nahalööve. Polikliiniku registratuuris: "Soovin numbrit dermatoloogile."
Vastus: "Haigekassa järjekord on 4 kuud, kui soovite eraarstile, siis visiiditasu 21 päeva pärast 250 krooni, 14 päeva pärast 600 krooni!"
P. P. "Ei tänan, madam! Diagnoosin ise, ravimi hangin ise ja maksan endale rohkem kui 600 krooni." P. P. sai terveks tänu klassikalise meditsiini meenutustele ja ühe vana professori õpetusele.
Kuid nahalööbe oleks võinud põhjustada ka leepra, süüfilis, tuberkuloos, borrelioos, AIDS... Levitada neid tõbesid 4 kuud! Suurepärane! Kes määrab selle mõistliku aja? Dermato-veneroloogia eksamil, kui tahtsid läbi saada, tuli vastata: "Nahalöövet tuleb vaadata kohe ja siis pärastpoole dünaamikas veel mitu korda..."
Mis stsenaariumid need on? Vana bulgakovliku ühiskonna turbulentsus, NEPI aeg hõljumas 21. sajandi moodsas infoväljas? Kuhu on kadunud inimese põhiõigus kvaliteetsele (õigeaegsele) arstiabile? Üldiselt on patsient tehtud objektiks, pearaha kandjaks, vabast kodanikust on saanud meditsiinitööstuse objekt. Kuidas on selline suhtumine (15% ebameeldivusi võrdub normiga) saanud üldse areneda? Kas on tegemist nn postmodernistliku kultuuri tungimisega ka meditsiini valdkonda? Kuigi postmodernism olevat moodsamas maailmas juba igandiks tembeldatud!
Kas just selline käitumiskultuur (-kultuuritus) ei sünnita arusaamatusi, tekita ohtlikke vigu, ei vii vastastikuste solvanguteni, inimese kui subjekti alandamiseni objektiks? Eelkõige oleks vaja õpetada (ka ülikoolides) käitumiskultuuri ja siis juba täpsemaid kommunikatsioonireegleid, ning lõpuks ka arstikunsti, et patsient saaks asjast aru, võiks anda sisuliselt mõistva nõusoleku. Meditsiini valdkonnas peab informatsioon olema eriti täpne, arusaadav ning asjalik. Andmekaitseseadusel on normaalses riigis samuti oma kindel koht, kuid selle sätted ei tohiks saada takistuseks probleemide lahendamisele.
Siinjuures ei kahtle ma põrmugi õpetatud arstide teadmistes. Terve meedikute armee, tõuskem püsti oma maaslamavast asendist (viide Tarmo Tammerki sõnadele)! Me ei ole ju maaslamajad, vaid kõrgeltõpetatud asjalikud spetsialistid, kes oskavad ja julgevad ka meediaga suhelda, kui vaja, ka end kaitsta. Õpetagem üksteisele ja ka õdedele rohkem suhtluskultuuri, otsigem teid, kuidas positiivsete kokkulepeteni jõuda. Kuulutagem ülipikad järjekorrad eriarstideni jõudmisel klassikalise meditsiini normidega vastuolus olevaiks. Ei ole vaja välja mõelda meditsiinilist Einsteini valemit, tõestamaks ajafaktori laastavat toimet nii inimorganismi staatusele kui ka riigi rahakotile.
Siin oleks kohane lõpetada bulgakovlikult: "Filipp Filippovitš istus ja nagu ümises laulda: ""Vapralt kaitsma Niiluse kaldaid"..." Parafraseerides Filipp Filippovitši: "Vapralt koos kodanikega kaitsma arstikunsti iidset au ning arstieetikat!"
/ LÕPP /
