Laps ei taha kooli minna
Kuueaastane Rulla ei taha kooli minna. Ega lasteaed teda ka
algul ei veedelnud, aga nüüd on ta seal suht
rõõmsameelselt käinud (tal on eriliselt lapsesõbralik
lasteaed), kuigi vahel veab Rulla hommikul minnes siiamaani nina vingu. Kunagi
olen endale pühalikult lubanud, et kui laps ei taha lasteaeda ja kooli
(nagu mina kunagi), siis ma ei topi teda sinna. Nüüd olen nendest
(nagu paljudest teistest) lubadustest häbiga taandunud. Eks elumugavuse
pärast.
Jäin korra mõtlema, palju mul oma koolist
tolku on olnud. On mul alles teadmised, mis sealt sain? Oskan lahutada ja
liita, hädapäraselt korrutada ja jagada saja piires, tähestikuga
on mul raskusi, õigekiri lonkab. Aeg-ajalt räägin
alaväärsuskompleksi leevendamiseks iseendale, et ka Sokrates ei
teadnud ruutvõrrandi lahendivalemit ega suutnud peast tsiteerida
Puškinit ja Shakespeare’i ja Tammsaaret, aga see ei takistanud tal
olemast vahva inimene ja ilmutamast mõningaid originaalseid
mõttekäike.
Ajaviiteks pärisin
haridusministeeriumist, et mis saaks, kui ma Rullat kooli ei panekski. Et kui
ta õpiks kodus ja mujal (tänaval, külas käies, reisides)
ja kas oma käe peal või minu mahitusel, ja võib-olla asju,
mida kooliprogramm ette ei näe. Sain vastuse, et kooliseaduse järgi
on õppimine kohustuslik ja kodus võib õppida, aga seda
reguleerib määrus. Ja kui koduõpe ei anna soovitud tulemusi,
mis vastaksid riiklikule õppekavale (seda, kas vastavad, kontrollitaks
aeg-ajalt koolis), on õigus koduõpe katkestada ja nõuda
koolikohustuse täitmist koolis. Küllap mõistlik
asjakorraldus.
Eriti sügava mulje jätsid mulle vastuse
kaks viimast lauset: “Missuguseid “teisi asju” te oma lapsele
lisaks õpetate – see on teie valida. Küll aga peab lapsel
omandatud olema õppekavas sätestatu.” Need võtsid mul
relvad käest ja pealehakkamise südamest.
Ega ma ise ka ei
tea, missuguseid teisi asju, mida Rulla koolis mitte käies võiks
õppida, ma silmas olin pidanud, kui haridusministeeriumisse kirjutasin.
Ja mul on tunne, et hea õpetaja õpetab ka koolis hoopis midagi
muud kui formaalselt õppeainet. Nii olen ma koolidest ja elukoolidest
korjanud kokku pigem õpetajate isiksusi ja nende sõnade vahel
edastatud elukogemusi ja -õpetusi. Nii et, Rulla, ei jää sul
üle midagi, kobi kooli, ei ole minust sulle korraliku koduõpetuse
väljaajajat. Usu mind, tänapäeval on kool palju
sõbralikum kui minu ajal. See, et teistel aegadel ja teistes kohtades on
ka muid asju õppides nutikaks kasvatud ja et meil oleks
kokkuvõttes tolku, kui inimesed õpiksid erinevalt ja
eelkõige vastavalt sellele, mida nad õppida tahavad,
jäägu niisama luuluks minu peas. No-jah, eks nad õpi nagunii,
ainult siis, kui tahavad. Ma ei õppinud suurt midagi.
Pisut
lohutav on mulle, et Ekke, kes väga tahtis kooli minna, on juba teises
klassis õppimisest tüdinenud. Nagu minagi. Eks ma siis
õppisin viilimist ja mässamist ja needki oskused on ära
kulunud. Aga kui Rull kooli minna ei taha, pole tal lootusi, milles pettuda.
Kui ta midagi head ei oota ega looda, ehk leiab ta sealt koolist midagi head,
ehk mõne sõbra või õpetaja, kellega ta klapib ja
kellelt ta spontaanselt midagi õppida soovib, olgu see siis
programmiline või mitte. Muud ma suurt ei oota.