Tema – see tähendab ühe Tallinna lastekodu kasvandikku. Nimetagem teda Pille-Riiniks. Pille-Riin ei ole tegelikult kunagi tööl käinud: kohe pärast kooli lõpetamist sünnitas meie peategelane lapse ja elab nüüd emapalgast. Ootab... Ei-ei, ta nõuab korterit (mis on lastekodus kasvanutele tegelikult ette nähtud), ta nõuab tasuta juristi, kes peab aitama tal saada paremat korterit. Ja hoidku jumal, kui ma talle kohe tagasi ei helista – Pille-Riin on võimeline helistama ka 14 korda järjest, kuni ma jätan oma asjad pooleli ja tegelen tema probleemidega.


Asi ei ole isegi tema kasvatuses (tegelikult küll selle puudumises). Asi on lihtsas loogikas “ANNA!”, mida me lastekodukasvandikes ise kultiveerime. Me kõik teame, et lastekodud on põhimõtteliselt ühiskonna probleem. Seejuures tundlik, valus ja ... ühine – ning seetõttu mitte kellegi oma.


Kokkuvõttes on praegune lastekodulaste kasvatamise süsteem rajatud “vabaksostmisele”. Vaata, Pille-Riin, siin on sulle kodu, selles kodus on sinu jaoks olemas toit, riik annab sulle taskuraha (mitte küll palju, aga siiski), annab riided selga ja kingad jalga.


Loomulikult tehakse seda kõike ka tavalistes peredes, kuid erinevus on selles, et kodulapsed (nagu lastekodulapsed nimetavad koos vanematega elavaid lapsi) näevad, et ema ja isa peavad kõik selle tööga teenima. See tähendab, et kõigepealt on töö, siis raha ja alles pärast seda on võimalik teenitud(!) raha eest saada mingeid hüvesid. Lastekodus kasvanud laps näeb kohe seda kolmandat etappi. Seejuures on oluline: üldiselt need lapsed mõistavad, et kaht esimest etappi nad lihtsalt ei näe, kuid teavad täpselt, miks see nii on, miks neil on kohe õigus kolmandale. Sellepärast, et nad on lastekodulapsed, sellepärast, et neid on üks kord juba reedetud.


Edasi lähevad asjad nende teadvuses segi: abi hakatakse käsitama mitte abina, vaid kohustusena, riigi, ühiskonna ja koguni iga selle liikme kohusena. Utreerides võib öelda, et lastekodulapse loogika on selline: “Kuule, kodanik, sa oled mulle võlgu, sest mul ei ole olnud perekonda.”


Miks ma leian, et mul on õigus seda öelda? Sellepärast, et ma tunnen Pille-Riini ja tervet tema rühma juba kümme aastat. Lihtne mõte “kes siis veel kui mitte mina” oli põhjus, miks ma hakkasin korrapäraselt selles majas käima ja neid lapsi jõukohaselt abistama. Aga abi abiks... Nende aastatega olin ma tunnistajaks Pille-Riini ja tema rühma laste täiskasvanuks saamisele. Ma nägin, kuidas nad kasvades hakkasid üha harvemini kasutama sõna “tänan” (ükskõik mis puhul) ja järjest sagedamini kostsid nende häälest nõudlikkuse noodid, alates lausest “anna 100 krooni” või “aita mobiiliarve ära maksta” kuni selleni, et “tule mulle vanglasse vastu”.


Kahtlemata on nad vaesed, ja kahtlemata on neist kahju. Ning on selge, et neid tuleb aidata. Küsimus on vaid selles, k u i d a s. Arvan, et näiteks suvise töökoha muretsemine oleks nendele hoopis väärtuslikum abi kui saata nad tasuta puhkelaagrisse (mida korraldatakse neile sageli). Ma muidugi ei taha öelda, et neid tuleb kindlasti sundida tööd tegema. Ütlen, et selles valdkonnas on meil midagi viltu.


Muidugi ei ole kõik lastekodulapsed ühesugused. On ka neid, kes, olles kogunud endasse kõik oma lapsepõlve ebameeldivused, kasvavad seesmiselt tugevaks ning saavad tänu sellele ka edukaks.


Tõsi, nukker statistika ütleb, et lastekodulastest moodustavad nad vaid umbes kaks protsenti.


Samas ei puuduta see teema üksnes sotsiaaltöötajaid, politseid ja veel tervet hulka asjaga seotud isikuid. See puudutab meid kõiki. Sest loogika “Anna!” töötab inertsi toimel edasi. Nii näiteks sai Pille-Riini vennast pärast lastekodust lahkumist varas. Sellepärast, et ta oli harjunud lihtsalt võtma.