04.07.2008, 00:00
Lapsed, kes on harjunud lihtsalt võtma
Ta helistab alati nii, et laseb mobiilil korra kutsuda (et helistaksin tagasi),
sest ta ei taha / ei suuda kõnede eest maksta. Kui ma talle seekord
tagasi helistasin, teatas ta: “Tere! Otsi mulle tasuta jurist, et ta
aitaks mul tasuta korterit saada...”
Tema – see
tähendab ühe Tallinna lastekodu kasvandikku. Nimetagem teda
Pille-Riiniks. Pille-Riin ei ole tegelikult kunagi tööl käinud:
kohe pärast kooli lõpetamist sünnitas meie peategelane
lapse ja elab nüüd emapalgast. Ootab... Ei-ei, ta nõuab
korterit (mis on lastekodus kasvanutele tegelikult ette nähtud), ta
nõuab tasuta juristi, kes peab aitama tal saada paremat korterit. Ja
hoidku jumal, kui ma talle kohe tagasi ei helista – Pille-Riin on
võimeline helistama ka 14 korda järjest, kuni ma jätan oma
asjad pooleli ja tegelen tema probleemidega.
Asi ei ole isegi tema
kasvatuses (tegelikult küll selle puudumises). Asi on lihtsas loogikas
“ANNA!”, mida me lastekodukasvandikes ise kultiveerime. Me
kõik teame, et lastekodud on põhimõtteliselt
ühiskonna probleem. Seejuures tundlik, valus ja ... ühine –
ning seetõttu mitte kellegi oma.
Kokkuvõttes on
praegune lastekodulaste kasvatamise süsteem
rajatud “vabaksostmisele”. Vaata, Pille-Riin, siin on
sulle kodu, selles kodus on sinu jaoks olemas toit, riik annab sulle taskuraha
(mitte küll palju, aga siiski), annab riided selga ja kingad jalga.
Loomulikult tehakse seda kõike ka tavalistes peredes, kuid
erinevus on selles, et kodulapsed (nagu lastekodulapsed nimetavad koos
vanematega elavaid lapsi) näevad, et ema ja isa peavad kõik selle
tööga teenima. See tähendab, et kõigepealt on
töö, siis raha ja alles pärast seda on võimalik
teenitud(!) raha eest saada mingeid hüvesid. Lastekodus kasvanud laps
näeb kohe seda kolmandat etappi. Seejuures on oluline: üldiselt need
lapsed mõistavad, et kaht esimest etappi nad lihtsalt ei näe, kuid
teavad täpselt, miks see nii on, miks neil on kohe õigus
kolmandale. Sellepärast, et nad on lastekodulapsed, sellepärast, et
neid on üks kord juba reedetud.
Edasi lähevad asjad nende
teadvuses segi: abi hakatakse käsitama mitte abina, vaid kohustusena,
riigi, ühiskonna ja koguni iga selle liikme kohusena. Utreerides
võib öelda, et lastekodulapse loogika on selline: “Kuule,
kodanik, sa oled mulle võlgu, sest mul ei ole olnud perekonda.”
Miks ma leian, et mul on õigus seda öelda?
Sellepärast, et ma tunnen Pille-Riini ja tervet tema rühma juba
kümme aastat. Lihtne mõte “kes siis veel kui mitte
mina” oli põhjus, miks ma hakkasin korrapäraselt selles majas
käima ja neid lapsi jõukohaselt abistama. Aga abi abiks... Nende
aastatega olin ma tunnistajaks Pille-Riini ja tema rühma laste
täiskasvanuks saamisele. Ma nägin, kuidas nad kasvades hakkasid
üha harvemini kasutama sõna “tänan”
(ükskõik mis puhul) ja järjest sagedamini kostsid nende
häälest nõudlikkuse noodid, alates lausest “anna 100
krooni” või “aita mobiiliarve ära maksta” kuni
selleni, et “tule mulle vanglasse vastu”.
Kahtlemata on
nad vaesed, ja kahtlemata on neist kahju. Ning on selge, et neid tuleb aidata.
Küsimus on vaid selles, k u i d a s. Arvan, et näiteks suvise
töökoha muretsemine oleks nendele hoopis väärtuslikum abi
kui saata nad tasuta puhkelaagrisse (mida korraldatakse neile sageli). Ma
muidugi ei taha öelda, et neid tuleb kindlasti sundida tööd
tegema. Ütlen, et selles valdkonnas on meil midagi
viltu.
Muidugi ei ole kõik lastekodulapsed ühesugused. On ka neid,
kes, olles kogunud endasse kõik oma lapsepõlve ebameeldivused,
kasvavad seesmiselt tugevaks ning saavad tänu sellele ka edukaks.
Tõsi, nukker statistika ütleb, et lastekodulastest moodustavad
nad vaid umbes kaks protsenti.
Samas ei puuduta see teema
üksnes sotsiaaltöötajaid, politseid ja veel tervet hulka asjaga
seotud isikuid. See puudutab meid kõiki. Sest loogika
“Anna!” töötab inertsi toimel edasi. Nii näiteks sai
Pille-Riini vennast pärast lastekodust lahkumist varas. Sellepärast,
et ta oli harjunud lihtsalt võtma.