Selline vastuolu karjääriga seotud nõudmiste ning vanemate vajaduste vahel pole tingimata levinud vaid Eestis ega puuduta üksnes isasid. USAs läbiviidud uuringutest on välja tulnud, et kui oleks valida, kas palgata korporatiivsele ametikohale lasteta naine või ema, kipuvad tööandjad otsustama lapsevanemate kahjuks. Isade ja lasteta meeste puhul erinevusi ei ilmnenud, samas selge see, et just emad on need, kes lapsehoolduspuhkusele lähevad. Meeste puhul ollakse harjunud, et nad jätkavad ametipostil rügamist. Teadagi: ema kodus, isa tööl.

Siiski viitavad tulemused selgelt korporatiivse ego mõjukusele: tööandjad kipuvad eelistama, et töötajad pühenduksid 100% karjäärile ja mitte murdosagi vähem. Kes iganes peaks saama lapsevanemaks ja siis siirduma lapsehoolduspuhkusele, seda peetakse vähem töökaks või pühendunuks.. Korporatiivne ego ei paista hoolivat lastest, ainult sellest, kui kuulekad on töötajad.

Eriti häiriv on suhtumine lastekasvatamisse kui „niisama kodus istumisse" või „mittemillegitegemisse". Minu jaoks on taoline suhtumine lapse kasvatamisse vastutustundetult ekslik! Ma pole küll lapsevanem, aga ma olen kokku puutunud sellega, kui raske on teiste jaoks ikkagi lastega tegeleda. Peaks ma ühel päeval isaks saama, siis pole mingit põhjust eeldada, et asi minu jaoks kergem saab olema.

Kas isapuhkus õõnestab edukuvandit? Ehk ainult sellist, mis on rohkem seotud materialistlike väärtustega nagu raha, karjäär ja staatus. Edu tuleks ikka määratleda oma arusaamade järgi. Kes ütleb, et oma last hästi kasvatanud mees on vähem edukas, kui karjäärikeskne, ent läbipõlenud ja ebaõnnestunud suhetega õnnetu mees? Meie väärtushinnangud vajavad tõsist ümberhindamist ja enne ei saagi ühiskond olla sama avangardne kui Eesti riik, kui me pole õppinud hindama ka muid olulisi väärtusi peale töö ja karjääri. Lapsed vajavad vanematelt hoolt ja tähelepanu enam, kui materiaalseid hüvesid. Pealegi, kui meie isad-emad ei tegele laste kasvatamisega, siis kes tegelevad?