Leedo juhtum

Alustan lihtsast näitest. Oletame, et ma valin mõne Eesti veebiväljaande kommentaaridest paar nilbemat (vaatasin just kindluse mõttes Delfit ja seal ühe Tallinki-teemalise uudise juurde kirjutatut ning juba esimese 20 seas oli paar roppu ja solvavat), trükin nad välja ning viin sellesama ajalehe või portaali reklaamiosakonda sooviga toodu raha eest avaldada. Päris kindlasti saan ma vastuseks, et niisugust teksti kuulutusena avaldada ei saa.

Ometi ripuvad samad kommentaarid uudise juures küllap ka kaks päeva hiljem, kui minu kirjutis on Eesti Ekspressis juba ilmunud. Ja ilmselt ka pärast seda, sarnaselt Vjatšeslav Leedo kohta Delfis avaldatud solvangutega, mis olid kõigile lugeda poolteist kuud, enne kui välja­ande poolt “koheselt” kustutati.

Raske on nõustuda pärast Harju Maakohtu poolt Leedole väga leebe mittevaralise kahjutasu väljamõistmist väljendatud arvamusega, et nii seatakse väljaannetele liiga suur vastutus kommentaaridena kaasatud sisu eest ning olemasolev eneseregulatsioon, kus “inimene ise teatab väljaandele, et tema kohta kirjutatud kommentaar sisaldab valet või solvanguid ning meediaväljaanne reeglina kustutab ebakohase kommentaari” (Tarmu Tammerk), töötab hästi.

Miks peaks avaliku elu tegelane, kelle nimi esineb uudistes iga päev, pidevalt kammima kümnete veebiväljaannete kommentaare, et avastada, kas teda on taas laimatud või solvatud?

Miks peaks enda kohta avaldatud mõnitusi lugema lihtne inimene, kes juhuslikult uudistesse sattus? Kust võetakse see aeg ja vaimne tervis? Olen ise suhelnud ühe suure ajalehe veebiväljaande toimetajaga, et nõuda kümnekonna solvava kommentaari kõrvaldamist. Kui arvate, et see läks vaidluseta, siis eksite. Enamik inimesi ei soovigi – täiesti arusaadavalt – vaielda nipsakavõitu ajakirjanikega teemal, kas sõna “lollakas” on ikka eraldiseisva avaldusena piisavalt väärtuslik, et ta uudise sappa alles jätta.

Vaba ajakirjanduse algusest peale on olnud selge, et avaldatu eest tuleb vastutada, igas mõttes. Ajakirjandus pole kuulutusetulba pidamine, vaid sisuliste valikute tegemine lugeja, vaataja või kuulaja huvides.

Kui nüüd meediategelane väidab, et toimetusväliselt ja anonüümselt kaasatud sisu eest vastutab keegi teine, siis pole selle taga mitte suur ja tõsine mure sõnavabaduse pärast, vaid lühinägelik majanduslik huvi; kartus, et tasuta “eneseregulatsioon” tuleb asendada paari keskpärast palka saava toimetajaga ning klikkide arv pealkirjadel, milles sisalduvad sõnad “neeger”, “Savisaar” või “kiirgus”, väheneb. Ja kui klikkide arv väheneb, siis väheneb ka reklaamitulu. (Millest aru ei saada, on see, et pikemas perspektiivis sööb rämpssisu kaitsmine kogu ajakirjanduse niigi habrast mainet.)

Kuna eespool kirjeldatud arutluskäik on liiga lihtne, siis on kasutusele võetud kohtunike ja avalikkuse hirmutamine väljenditega nagu “web 2.0” või “sotsiaalveeb”. Tegemist ei ole siiski sisuliste, hoidku jumal, teaduslike terminitega, vaid hästi konstrueeritud turundusfraasidega, mis on algsel kujul mõeldud selleks, et müüa kaugel USAs investoritele ja kasutajatele uusi internetiärisid.

Veel üks justkui kaval plaan avaldatu eest vastutamisest pääsemiseks on defineerida end mitte meediana, vaid kõigest keskkonnana, veel parem “virtuaalkeskkonnana”. Seda argumenti on kasutanud isegi pika ajalooga ajalehed, kes muidu solvuvad kergesti, kui alustada diskussiooni teemal, kus lõpeb meedia ja algab meediatoode. Paraku on keskkonna ja meedia vahe ka internetiajastul väga selge ning parimagi tahtmise juures ei saa tõmmata võrdusmärki näiteks Delfi ja mõne kõvakettaruumi või blogimootori pakkuja vahele.

Niisiis, kas on lootust, et võimalus Eesti ajakirjandusväljaannete virtuaalveergudel karistamatult nõmedust, laimu ja solvanguid levitada, kaob? Paistab, et on, kuid kõigi kohtuastmete läbimine Leedo vs Delfi asjas on juba võtnud aasta ning vähemalt sama palju läheb veel. Seniks aga soovitan kõigil, kelle käest ajaleht mõne kirjutise tellib, käituda nii, nagu mina teen. Seadke tingimuseks, et teie artiklit ei saa veebiväljaandes kommenteerida.

Autor on uudisteagentuuri BNS grupi juhatuse esimees.