Liiga suur Eesti
Meil ei jätku inimesi arstideks, ehitajateks, puudus on
õpilastest (koolid suletakse), diplomaatidest ja lapsehoidjatest –
IT-meestest ja aednikest rääkimata.
Külakõrtsid on suletud, maakirikutes istuvad
pühapäevahommikuti vaid üksikud jumalakartlikud prouad. Aga
tühja maad, mis ei huvita põllumehi ega kinnisvaraarendajaid, on
meil palju.
Ruumi meil oleks, tegemist jätkuks, raha taha asi
ei jää, aga – no pole kedagi võtta! Ainukesed kohad,
kust võib elutegevusest märki leida, on pealinna kaubanduskeskused,
kus kõva
trügimine käib iga ilmaga.
Kus siis
inimesed on? Inimesed on surnud.
Inimesed surevad Eestis nagu
kärbsed. Ühed põrutavad motikaga vastu puud. Teised sukelduvad
merre sandaali päästma ega tõuse enam kunagi pinnale.
Kolmandad on valinud joodiku piinarikka, kuid kindla surmatee, neljandad saavad
infarkti, viiendad jätavad oma väikesed lapsed valveta...
Õnnetute surmade statistikat vaadates tundub, et meil on
enesetaputerroriste rohkem kui Talibanil võitlejaid. Kõikide
nende näitajate poolest oleme Euroopa riikide statistikas
häbiväärses esirinnas. Kui kõik need mõttetud ja
inimese enda rumalusest põhjustatud õnnetused väheneksid kas
või Euroopa keskmiste näitajateni, oleks Eesti varsti suurriik
mitte ainult vaimult, vaid ka rahvaarvult.
Eelkõige
põhjustab “olmesurmasid” kultuuritus. Kõlab ehk
küüniliselt, aga tulesurmad ja liiklusõnnetused pole
tihtipeale midagi muud kui kultuuritus. Rääkimata täiesti
ebaeuroopalikust pildituks joomise harjumusest. Oleme lõhestunud rahvas:
unistustega Euroopas, käitumisega aga bütsantslikus
kultuuriruumis.
Meile meeldib ennast lennartmerilikult eurooplaseks
pidada, aga ise käitume nagu nendes riikides, kellega me mingil juhul
ühte patta sattuda ei taha. Rumeenia ja Venemaa näiteks.
Pohhuism, sügav hoolimatus iseenda ja oma lähedaste suhtes paraku
lähendab meid idanaabritele. Psühholoogid ütlevad selle kohta:
emotsionaalse intelligentsuse puudumine.
Kust aga inimesi juurde
saada? Poliitikud arutavad tihti, kas peaks hakkama
võõrtöölisi importima. Paguluspoliitika on meil range,
kümne aastaga on Eesti varjupaika andnud täpselt neljale inimesele.
Eks me oleme näinud, mis häda ja viletsust see endaga kaasa toob, kui
lasta võõrad ilma ühegi püssipauguta üle oma
riigipiiri.
Muidugi, sündide arvu tõstmine on
väärt idee.
Naisi on viimastel aastatel hoolega
sünnitama ärgitatud ja tegelikult on sündivuse tõusule
emapalk, odav kodulaen jms hästi mõjunud. Jah, maa tuleb täita
lastega. Aga oleks ülekohtune kogu Suur-Eesti loomine ainult noorte perede
õlgadele laduda. Vanemad inimesed saavad rahvaarvu kasvatamiseks sama
palju ära teha.
Nad peaksid lihtsalt elus püsima.
Arvutagem hetkeks, kui palju meil oleks rahvast, kui meie tulekahjude
ja autoõnnetuste arv oleks Euroopa keskmine, mitte tipus, nagu see
praegu on. Rootsis on neli korda vähem tulekahjuohvreid. Järelikult,
kui Eesti kaotab praegu aastas umbes 160 (maailma riikide edetabelis
häbiväärne teine koht) inimest, siis see arv võiks olla
40.
120 inimest, valdavalt tööealisi mehi, oleks iga
aastaga kohe juures.
Liikluses hukkub meil aastas keskmiselt 200
inimest. Jällegi kolm korda rohkem kui Rootsis.
Tähendab:
Rootsi tasemele jõudes oleme “säästnud” 130
inimest, valdavalt noori, aastas.
Umbes kümme tuhat inimes
t aastas sureb meil südamehaigustesse. Vähemalt pooltel neist oli
ilmselgelt liiga vara Elysioni väljadele kolida, sest südamehaigused
on elustiili ja iseloomu küsimus. Vale toitumine, vähene liikumine,
negatiivne mõtlemine, teate küll. Ideaalis võiks 5000
inimest aastas edasi elada, kui nad natuke euroopalikumat elustiili
viljeleksid.
Niisiis puhtalt rumaluse ja hoolimatuse
vähendamise pealt õnnestuks meil igal aastal umbes 7000
kätepaari kaaskondsete rõõmuks ja Suur-Eesti ehitamiseks
juurde võita.