Kui eesti teatritegijad ja -publik oleks püüdnud kaitsta Linnateatrit:

  •          levitades üleskutseid etenduste vaheaegadel kavalehtede vahel
  •          seadnud teatribaarides üles arvutid internetihääletuseks
  •          tekitanud teemasid teiste teatrite foorumites
  •          organiseerinud avalike kirju kultuuritegelaste allkirjadega
  •          tellinud ametliku avaliku arvamuse uurimuse Linnateatri ja Kultuurikatla vajalikusest
  •          kirjutanud artikleid lehtedes,

siis oleks Linnateatri võit olnud enam kui tõenäoline; sest teatritegijaid ja -publikut on mitmeid kordi rohkem, kui Kultuurikatla poolt hääletajaid. 

Ometi on teatrimaailm, nii nagu ka ühiskonna mõtlev osa, distantseerunud ennast kesikute PR trikist. Miks? Savi-Tsaar ei suuda korrumpeerunud poliitikas mõista, et on midagi tähtsamat kui gladiaatorite võitlus mammona pärast. Küsimuse all pole mitte küünilise hääletuse tulemused, vaid vastandlike printsiipide elujõud. Savi-Tsaar arvab, et papi pärast trügitakse teineteist küünarnukkidega eemale nagu Stockmanni hullude päevade ajal; kuid Linnateater ja Kultuurikatla juhid lähtuvad ühisosast - aadetest, kultuurist, missionist, moodustades vastasrinde küünilisele politikaanlusele.

Kultuurikatla juht Peeter-Erik Ots ja Elmo Nüganen kaaluvad solidaarsusest rahaeraldiste tagasivõtmist. Savisaare püüab solidaarust lõhkuda, väites oma blogis, et "Linnateater on seni valinud mitte väga aruka taktika, püüdes diskrediteerida hääletust ja teatades, et nemad on valmis investeeringust üldse loobuma. Kui nii, siis on ju asi otsustatud!" Savi-Tsaar püüab seega ühiselt kaalutud otsust omistada ainult Linnateatrile, lootes, et küll hääletuse võitja hülgab raha pärast kaotaja.

Savi-Tsaar loodab, et kohe, kui Kultuurikatel on määratud võitjaks, unustab Peeter-Erik Ots ära oma seisukoha televisioonis antud intervjuus, milles tunnistas, et sel ööl, kui hääletus algas, kaalus ta hääle andmist Linnateatrile.

Kõik ei ole juudad, kes reedavad kolleegid ja sirutavad alandlikult käe papi järgi. On midagi tähtsamat, kui raha. See on eetika. Linnateatri ja Kulturikatla vahel on ühtsus. Ühtsus, mida ei murta võimuri käeviipe peale.

Savi-Tsaar valetab, kui väidab, et Tallinnal ei ole raha Kultuurikatla ja Linnateatri üheaegseks ehituseks. Vabaduse Väljaku ümberehitus ei oma Tallinna, kui kultuuripealinna jaoks absoluutselt mitte mingit tähtsust. Ometi määrasid Tallinna linnavõimud suvise lisaeelarvega Linnateatrile mõeldud 31 miljonit Vabaduse Väljaku rekonstrueerimisele. Suvitse lubaduste järgi lükati Linnateatri uue maja ehitus edasi sügisest järgmisesse aastasse. Sügisel tahetakse Linnateatrit keeta Kultuurikatlas.

Miks siis oli Vabaduse Väljakuga nii kiire, et selle all pidi kannatama Linnateatri ehitus? Vabaduse Väljakule avaneb vaade Tallinna Linnavalitsuse akendest, aga Linnateatrit, Kultuurikatelt ning teisi kultuurirajatisi linnavalitsuse akendest ei näe.

Kuna Savi-Tsaar neid rajatisi ei näe, tahab näidata iseennast ja oma õukonda, määrates keskerakondliku linnavalitsuse propagandaks 123 miljonit krooni. Kultuurikatla ehituse maksumus on 90 miljonit. Seega matab Savi-Tsaari õukond Linnateatri ehituse rahad maa sisse, et kabinetiaknast oleks ilusam väljavaade ja maksab rohkem, kui Kultuurikatla ehitus maksaks, et linnavalitsus propagandas parem välja paistaks.

Meil tuleb ühiselt astuda vastu süveneva kultuurituse ja epideemilise künismi vastu.

Kultuurikatla ja Linnateatri juhtide idee, et loobuvad mõlemad rahataotlustest, on üllas idee, aga nagu keskerakondliku linnavalitsuse künism on näidanud, võib võimude reaktsioon olla vastureaktsioonina veelgi küünilisem. Sajad miljonid kroonid, mis on mõeldud Tallinna, kui kultuuripealinna ettevalmistamiseks, määratakse kellelegi, kellel on südametunnistuse asemel parteipilet või kellele partei on tänuvõlgu. Näiteks Oliver Kruuda või Urmas Sõõrumaa. Kes võtaksid ette lagunenud tehasehoone ja hopsti! tekib K-kohukeste asemel Tallinnas üleöö K-kultuurimaja. 400 miljonit on ju Tallinna Linnavalitsusel väidetavalt olemas, hääletust on vaja selleks, et kellele seda anda. Kui Linnateater ja Kultuurikatel loobuvad rahataotlustest, siis süüdistab Savi-Tsaar neid ja põhjendab, et lihtsalt pidi andma mammona kellelegi, kes on valmis mammonat vastu võtma; aga Keskerakonna sponsorid on alati valmis.

Peab tegema midagi, millest isegi kesikud aru saaks. Kui säilitada ja tugevdada Kultuurikatla ja Linnateatri ühtsust, siis sel juhul otsustavad ka Tallinna linnavõimud asja ümber, kui mõistavad, et kui partei vastandub kultuurile, vastanduvad nad enamikule valijaskonnast; säilitades loomulikult oma mõttekaaslaste ja hingesugulaste toetuse.

Alljärgnevalt ma ei väida, et esitatavad ideed oleks teostatavad, mõeldud on nad kõigest ideede ja arutelude algatuseks.

Protestiaktsioonidena on võimalik näiteks ette võtta:

  •          Kultuurikatla tegijad korraldavad ühel päeval üritused Linnateatri ruumides. Linnateater etendab etendusi ühel päeval Kultuurikatlas.
  •          Linnateater ja Kultuurikatel teevad omavahel sponsorlepingu. Hääletamise võitja jagab endale määratud summasid hääletamise kaotajaga.
  •          Kummagi töötajad teevad lepingulisi töid üksteise juures.
  •          Linnateater ja Kultuurikatel teevad riigile ettepaneku Linnateater ja Kultuurikatel viia Kultuuriministeeriumi alluvusse.

Jne. jne. saaks jätkata artikli kommentaarides ja kabinettide vaikuses.

Meil igalühel on võimalik midagi teha.

Kõige kergem on Kultuurikatla ja Linnateatri toetajatel toetada Tallinna Volikogu opositsioonierakondade algatust internetis koguda toetusallkirju nõudega suunata kogu pealinna propagandaeelarve 123 miljonit Euroopa kultuuripealinna objektide rajamiseks. Hääletus toimub www.sotsdem.ee