Kümne päeva pärast avaldasid aineühendused oma kriitilise suhtumise põhikooli lõpueksamite kaotamise kavasse. 15. augustil samal aastal kiitis valitsus heaks haridus- ja teadusministri esitatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kodakondsusseaduse muutmise eelnõu. Järgmisel päeval nõudis Isamaa Noorteühendus ResPublica, et põhi­kooli riiklikud eksamid ja nõuded eesti keelele säilitataks. Kahe kuu pärast pöördusid 15 õpetajate ­aineliitu ja -seltsi seoses põhikooli lõpueksamite kaotamise kavaga Riigikogu kultuurikomisjoni ning haridus- ja teadusministri Mailis Repsi poole. Ning hoolimata sellest, et siseminister Mart Helme sõnul on koalitsiooninõukogus vastu võetud põhimõtteline seisukoht, et haridusministeeriumi plaan põhikooli lõpueksamid kaotada ei lähe läbi, ei kavatse HTM oma kommunikatsiooniosakonna juhataja väitel eelnõu tagasi võtta ja arutelud asjassepuutuvate huvigruppidega jätkuvad.

Nüüd tahaks küsida – kas enam kui aasta kestnud õpilaste, nende vanemate, õpetajate ja üldsuse närvidel mängimine on seda kõike väärt olnud? Plaanile on vastu õpetajate aineühendused, paljud koolijuhid ei kiida seda heaks, koalitsiooninõukogus on ideele põhimõtteliselt kriips peale tõmmatud, aga HTM jätkab donkihhotliku järjepidevusega võitlust eksamisaatana vastu. Haridusministri põhjendused eksamite ärajätmiseks on enam kui kummalised. Üheks põhjuseks olevat see, et eksamid dubleerivad gümnaasiumi sisseastumiskatseid ja tekitavad põhikooli lõpetajatele liigset stressi.

See jutt pole küll tõsine... või siis HTM tõepoolest ei tea üldse, mis tema valitsemisalas toimub. Sest oma esimesed stressikogemused saavad lapsed juba enne kooliminekut. Emmed-issid viivad lapsi ühe kooli juurest teise juurde ja lapsed peavad tõestama, et nad on just selle kooli jaoks väärilised kasvandikud. Laste stress on tähelepanuväärne. Seitsmendatesse klassidesse täiendava vastuvõtu välja kuulutamisega on täpselt sama lugu – jälle läbivad paljud lapsed katsete kadalipu... Üheksanda klassi katsetest ma parem ei räägigi – katsete karussell pannakse märtsivaheajal pöörlema ja viimased tulemused selguvad aprillikuus. Mõni usinam laps on jõudnud käia viie või kuue kooli katsetel ja ka vestlustel. Siis oodatakse südamevärinaga tulemusi. Kas see ei tekita stressi – kaks kuud lakkamatut pinget? Mis tunne võib olla lapsel, kes käis mitmes koolis katsetamas (olles oma koolis vaat et viieline) ja lõpuks selgub, et ebaõnnestusid kõik katsed?

Koolikatsete tunnustamine lõpueksamitena tähendab riikliku õppekava lõppu, sest kehtima hakkab Assamalla standard – igaüks küsib just seda, mida iganes ise soovib.

Nendest katsetest ei taha HTM midagi rääkida, pigem püütakse neid katseid seaduslikuks teha, nii et need justkui asendaksid riiklikke lõpueksameid. Kas tõesti ei saada aru, et kui iga kool teeb katsed oma äranägemise järgi, siis pole seal mingit ühtset standardit? Liiatigi on märtsikuus suur osa materjalist veel läbi võtmata. Koolikatsete tunnustamine lõpueksamitena tähendab riikliku õppekava lõppu, sest kehtima hakkab Assamalla standard – igaüks küsib just seda, mida iganes ise soovib.

Ministeeriumi plaan asendada lõpueksamid tasemetöödega pole mitmel põhjusel tõsiseltvõetav. Alustaks siis stressiteemast – kas tasemetöö ei tekita stressi? Kuidas mõjutab tasemetöö tulemus kooli lõpetamist, kui juba ette teatakse, et riiklikke tasemetöid numbriliselt ei hinnata? Siis tehakse need ära moepärast, et midagigi oleks, ehkki mingit tulu sellest ei tõuse.

Kuni käesoleva, 2019. õppeaastani tehti kogu aeg 6. klassi lõpus matemaatika riiklik tasemetöö. Kui varasematel aastatel tegid kõik valimisse kuulunud koolide õpilased töö paberil (valimivälised võisid teha päev või kaks hiljem) ning lapsed said tulemused teada juba järgmisel päeval, siis nüüd surutakse peale e-tasemetöö, mida saab teha ligikaudu veerand valimisse kuuluva klassi õpilastest ja tulemusi tuleb oodata nädal aega. Tase on vapustav – elektroonilist tasemetööd parandatakse Innoves nädal aega! Tegevõpetajad ja ka arvutiasjanduse tippspetsialistid on tasemetööks kasutatava e-keskkonna kõlbmatusest kõnelenud ja kirjutanud korduvalt. Tulemus: arvake asjast, mida tahate, ega e-tasemetööd tulid selleks, et jääda! Kogu HTMile esitatud kriitika ja argumendid on nagu kurtidele kõrvadele räägitud.

Lõpueksamite kaotamise eelnõu võiks ümber nimetada lolluse põlistamise eelnõuks. Selle tulemusel kaob mis tahes riiklik kontroll põhikooli lõpuks omandatud teadmiste üle, sest HTMi meelest otsustab kool, kas õpilane on vajaliku taseme saavutanud või mitte. Lihtne analoogia – autokool ise otsustab, kas lubada juht liiklusesse või mitte ja ei mingit ARKi (Riiklik Autoregistrikeskus). Usaldame ju õpetajaid! Juhtub jälle nii nagu mõned aastad tagasi ühes Harjumaa põhikoolis – kõik üheksanda klassi õpilased kukkusid matemaatika eksamil läbi. Ei tea küll, miks.

Üks mõttesähvatus haridusminister Mailis Repsilt: „Koolide tagasi­side on olnud väga negatiivne, nad ütlevad, et see kiusab lapsi, see laps on õppinud individuaalse õppe­kava järgi, ta on õppinud hoopis midagi muud ja nüüd ­järsku tuleb riik mingi imeliku eksamiga, mis kohati ei vasta ka sellele sisule, mis koolis on õpetatud.“ Kes selle supi kokku keetis, et hariduslike erivajadustega lapsed peavad eksamid tegema samadel alustel teiste õpilastega? Vaadake haridusministeeriumis peeglisse!

Eksamite korraldamise ja hindamise süsteem pole kivisse raiutud ja kui seda süsteemi muuta, siis ei kao maa jalge alt. Aastaid tagasi võeti vastu otsus, et gümnaasiumi lõpueksamil piisab positiivse tulemuse saamiseks ühest punktist (sellise tulemusega võib absurdina saada ka kuld- või hõbemedali, sest medal ja eksamitulemus pole omavahelises seoses), põhikooli lõpetamiseks on vaja saada vähemalt 50 protsenti maksimaalsest tulemusest.

Minu ettepanek on väga lihtne ja lahendaks olukorra eksameid kaotamata – põhikooli eksamil piisab nagu gümnaasiumis lõpetamiseks ühe­protsendilisest tulemusest. Ei olegi vaja mingeid järeleksameid! Gümnaasiumisse pääsuks jääb ühest-kahest punktist väheks, aga on olemas ka kutseõppeasutused.

Käesolev artikkel ei peegelda autori tööandja seisukohti.