Luuremängud ja tõehetked
Kui eelmisel korral oli paremas käes, vaevalt et ta nüüd teist korda jälle paremas käes midagi peidab, mõtled sa. Seepärast oleks targem pakkuda vasakut. Aga ta ise ju mõtleb, et nüüd sa pakud nagunii vasakut, seepärast ehk peidab just nimelt paremasse kätte. Seepärast oleks ehk veelgi targem pakkuda just nimelt jälle paremat. Aga ta võib ju selle ka läbi näha, eks ole. Mõtleb, et sa tahad teda üle kavaldada ning pakud jälle paremat. Ning peidab nimelt just vasakusse kätte. Seepärast oleks ehk eriti tark pakkudagi vasakut. Aga...
Seesugust mitmekordset ülekavaldamist kohtab luure- ja spioonimängudes pidevalt. Nemad teavad, et meie teame, et nad teavad, et me teame, et nad teavad...
On näiteks spioon. Saadab vastasele meie salajasi andmeid. Aga jääb vahele, värvatakse ümber ning vahetab poolt. Hakkab meie heaks töötama ning saatma vastasele hoopis fabritseeritud võlts-andmeid. Vastane saab lõpuks aru, et nende spioon on vahele jäänud ja meie poolt ümber värvatud. Aga vastane teeb näo, nagu usuks ta endiselt andmete õigsust. Meie saame sellest omakorda aru, et nemad enam meie andmeid ei usu. Ja nüüd võime vastasele saata sellesama spiooni kaudu ka õigeid andmeid, sest ta nagunii ei usu, et need on õigeid ning võib seetõttu õigeid andmeid valedeks pidades teha valejäreldusi. Oht jääb, et vastane sellegi läbi näeb või spiooni tagasi värbab...
Aga ega siis ainult lastemängudes ja spioonilugudes. Sarnaseid asju võib ette tulla igal pool, kus on tegemist millegi salastamisega või varjamisega.
Kahtlustad näiteks, et su elukaaslasel on armuke. - Ja miks? - Sest ta kogu aeg flirdib teistega! - Aga sellisel juhul võiks ju muretu olla, sest vaevalt ta teistele külge lööks, kui tal juba armuke olemas oleks. Rahutuks võiks muutuda hoopis siis, kui ta korralikult hakkab käituma, eks ole. - Aga võibolla peab ta sind nii targaks, et just nimelt flirdib teistega, et sind rahustada?
Kahtlustused, kahtlustused... Mõned inimesed teisiti elada ei oskagi. Kahtlustavad kogu aeg, igal pool, kõike. Peavad usaldust naiivsuseks. Kõikjal on vandenõud, salakavalus, äraostmine, kokkumäng, manipuleerimine. Õigupoolest on selliseid lihtsameelseid kahtlustajaid kõige kergem manipuleerida. Tuleb neile tõtt rääkida. Nagunii nad ei usu. See ongi poliitika, et ka ametlik versioon võib õige olla.
Eks see asi läheb absurdi lõpuks igatpidi. Igasugust kahtlustust saab ju kahtluse alla panna ja lõpuks on kõik kõiki nii üle kavaldanud, et lõpliku tõe tagaajamine muutub juba mõttetuks.
Mis on tõde? - küsis juba Pilatus.
Võibolla tuleks hakata leppima sellega, et lõplik tõde võibki mõnikord olla vaid illusioon ja lapsik unistus.
