Ma teadsin ammu, et ta on pervert
See oli vast viis aastat tagasi Peterburis, hotellis Oktjabrskaja, kui varahommikul möödusid minus kaks linasse mässitud poisikest. Nii 10-12 aastast poisikest. Ühel neist oli kehakatval linal tagumiku piirkonnas põgus verelaik. Eks ma mõtlesin, kus tulid need poisid. Pähe tulid üksnes perverssed mõtted. Küllap mõni kõhukas isand pruukis neid ehk mõõduka raha eest. Võibolla natuke vägisi. Ju siis pakub hotellis tegutsev lõbumaja sellist teenust. Ju on nõudlust. Mõtlesin ja juurdlesin siis, aga ei öelnud kellelegi. Kellele sa ikka ütled. Ja kas need sündmused enne seda, kui see poiss koos kaaslase ja verise tagumikuga minust möödus, olid päris täpselt nii. Äkki hoopis teisiti.
Nüüd tõi Ekspress rahva ette ühe järjekordse pedofiili, kelle teod, kui otsustada selle järgi, et prokurör nõuab talle samaväärset karistust nagu väga julmadele mõrvaritele, olid midagi väga jubedat. Ei taha mõeldagi.
Ma ei tunne isiklikult Hansoni nimest inimest. Ent tunnen üsna mitut sellist, kes teavad hästi ja kes mulle just neil päevil pärast loo ilmumist on hakanud rääkima: „Tead, ma vaatasin juba varem, et ta on mingi pervert."
Või öeldakse lausa kõiketeadvalt: „No eks see oli ju ammu teada..."
Isegi ta naine või kaasa ütleb, et näed, teab juba ammu. Kogu elu oligi üks pettemäng, et varjata rõvedat kommet.
Huvitav, millal hakkab me inimestes tööle see mehhanism, mis midagi reaalset ette võtab? Kas tõesti alles siis, kui päris oma laps on ohvriks langenud. Alles siis oleme me kanged mehed kastreerima, maha laskma. Aga enne on see ikka see sama: „Ma teadsin küll, aga..."
Aga mis? Kogu me elu kipub nii olema, et kellelegi tungitakse kallale, nägijaid on palju, aga appi ei tulda. Isegi politseisse ei helistata. Mingi hull sõidab 200ga mööda tiheda liiklusega maanteed, aga ikka ei helista. No ise ei saanud ju pihta.
Ma ei tea kas see on koputamine või pealekaebamine, aga kui siiski mõne tüübi räigest hälbest varem teada annad (arstidele? tuttavatele? politseile?), ei tule hiljem kohtus nõuda kõige raskemaid karistusi.
***
Ükspäev, see polnudki nii väga ammu, istus Tartu maanteel trammipeatuses noorem mees, kelle silmavaatest võis hoomata tõsist vaimuhäiret. Istus ja onaneeris seal laia kaarega. Rõve ja häiriv värk. Oli keskpäev ja rahvast peatuses piisavalt. Ei saa öelda, et keegi ei muianud. Eks ma isegi. Tramm tuli, rahvas lahkus. Kutt jäi edasi tegutsema. Nii palju siis hoolimisest. Ma räägin endast. Oleks võinud miski kiirabibrigaadi kutsuda. Nüüd ei tea ma, mida see tegelane järgmiseks ette võttis? Kuidas ja kus end välja elas?
