Maakera ökosüsteem on eksisteerinud vähemalt 3 miljardit aastat. Vesi, atmosfäär ja kaitsev magnetväli hoiavad meie päikesesüsteemis planeedi Maa stratosfääri kihte sellisena, et päikese kosmilise kiirguse mõju ei suuda kahjustada seda mikromaailma koosluse püramiidi alust, mille tipus troonib inimene.

Kolm miljardit aastat ja kaks sajandit aktiivset ja üliintensiivset fossiilsete maavarade kaevandamist – on need omavahel võrreldavad suurused? Kas kogu elava ja elutu mateeria koostoimel loodud adaptatsioonisüsteem on võimeline meie tekitatud mõju üle elama? Võib-olla vaatleb see süsteem meid kui võimalikku katastroofi, kui ohtu oma tasakaaluolekule, kui ohtu millelegi hoopis tõsisemale mikromaailma mõistes? Need peaksid olema küsimused, millele maailma valitsustel tuleks otsida vastuseid, ning neist vastustest lähtudes planeerida oma tegevust.

Meie vägivaldne sissetung Maa ökosüsteemi on enneolematult jõhker. Igal aastal kaevandatakse ja pumbatakse maakoorest välja peaaegu 15 miljardit tonni fossiilset energiakandjat, mille põletamisel tekib 42 miljardit tonni süsihappegaasi (CO2) ja lisaks sama kogus teisi lenduvaid ühendeid. Seda sissetungi toetab tiibrünnakuga iga päev keemiatööstuses sünteesitud 36 000 ühendit, millest 6000 ohustavad otseselt meie tervist ning millest omakorda veel umbes tuhande sattumisel meie organismi järgneb letaalne tulemus mõne minuti jooksul. Kogu Maa eksisteerimise vältel ei ole olnud mitte ühtegi teist kõrgelt organiseeritud teadvusega olendit, kes sellise järjepidevusega oleks tegelenud enesehävitamisega.

Nobeli füüsikapreemia laureaat Ivar Giaever esindab inimeste poolse Maa ökosüsteemi sissetungi hindajate mõõdukamat poolt. Tema väitel pole süsihappegaasi kontsentratsioon atmosfääris aastast 1880 kuni aastani 2013 kasvanud rohkem kui 280 ­ppm-lt kuni 380 ppm-ni (ppm – parts per million, märgib aine sisaldust miljonis osas tervikus). Temperatuur stratosfääri ülemistes kihtides on samal ajal tõusnud aga ainult 0,8 Kelvini temperatuuriskaala kraadi võrra, 288 °K kuni 288,8 °K. Need näitajad kahtlemata võivad olla tõendiks süsihappegaasi olematust mõjust maakera kliimale, kuid ei pruugi seda olla. Probleem peitub selles, et NASA on mõõtnud seda muutust ainult kaheksast punktist ning see statistika ei anna veel alust põhjapanevate järelduste tegemiseks. Liustike sulamise tagajärjel tõuseb maailmamere tase tegelikult keskmiselt 20 cm sajandi jooksul. Giaever toob oma väidete tõestuseks hulga näiteid. Neisse ei tohiks suhtuda üleolevalt ega ükskõikselt. Mõtlemapanev on Gröönimaa rannikualade sulamine ja jää paksuse kasv 7% võrra sisemaal jne.

Praegu ei saa mitte midagi kindlat väita – ei seda, et inimtegevuse põhjustatud kliimamuutused tõepoolest on olemas, ega ka seda, et lärm kogu selle teema ümber on üks suur ebateadus.

Giaeveri vaatenurgaga peab arvestama, isegi kui sellega ei nõustu. Eriti tuleb arvestada sellega, et kliimamuutused kui mentaalne nähtus on kujunenud religiooniks. Mitte argumenteeritavaks, vaid dogmaatiliselt korratavaks väiteks, mis religioonile omaselt inimesi vastandab ja mille mõju suurendab teatav kogus raha ja propagandat. Kindlasti tegeletakse ka Eesti ja Balti riikide ülikoolide geograafia õppetoolides süstemaatiliselt vastavate andmete kogumisega. Aga samas ei ole minuni jõudnud teated, et Baltimaade valitsused oma kliimaretoorikas oleksid pööranud tähelepanu nende teadus­asutuste järeldustele.

Praegu ei saa mitte midagi kindlat väita – ei seda, et inimtegevuse põhjustatud kliimamuutused tõepoolest on olemas, ega ka seda, et lärm kogu selle teema ümber on üks suur ebateadus. Tuleks ausalt öelda, et meil on praegu veel väga piiratud kogus informatsiooni põhjapanevate järelduste tegemiseks. Kuid heidame korraks pilgu sellele, mida me juba kindlasti teame, ja analüüsime seda, et modelleerida võimalikke käitumisi.

Praegune tsivilisatsiooni mudel töötab ainult kasvule orienteeritult. Inimese poolt kujundatud sotsiaalsete sidemete süsteem, kaasa arvatud riiklikud moodustised, on kõik ekstensiivse iseloomuga. Toodetav energia on ammu ületanud inimese kui bioloogilise isendi vajaduse, mis kulub üksnes tema bioloogilise funktsiooni täitmiseks. Inimkond ise on pandud kasvama ja kasvab edasi just oma ekstensiivse iseloomu tõttu.

Muu hulgas tuuakse ekstensiivse arengu altarile igal aastal ammutatud 4 miljardit tonni naftat, 8 miljardit tonni kivisütt ja pruunsütt, maa seest pumbatud 3 miljardit tonni metaani. Nendest toodame igal aastal 300 miljonit tonni polümeere, kümneid tuhandeid tonne taimekaitsevahendeid, tuhandeid tonne antibakteriaalseid vahendeid, sealhulgas kontsentreeritud koguses antibiootikume, mis on toonud kaasa paljude bakterite antibiootikumiresistentsuse. Kui peaks tekkima antibiootikumiresistentsete mikroorganismide levimise uus tase, mis vallandab pandeemia, on see juba otsene oht inimkonna eksistentsile.

Kõik need asjad on teada, neist räägitakse ja riigid on loonud vastavasisulised programmid, mille käigus kulutatakse maailmas sadu miljardeid dollareid aastas. Tegelikkuses toimub pidulik paigalmarss, sest kõik teavad, et tegu on vaid dekoratsiooniga, et praeguses poliitilises süsteemis ei ole kellelgi tahtmist esile kutsuda olulisi muudatusi.

Otse vastupidi – „särav“ saavutus on etanooli massiline segamine bensiini hulka. Tagasihoidlike arvutuste põhjal on see kasvatanud süsihappegaasi emissiooni umbes 300 miljoni tonni võrra aastas. Ainus selgelt väljendatav tulemus on aga umbes 5 miljonit häält USA vabariiklastele Kesk-Lääne osariikidest. Farmerite kasvatatud 300 miljonit tonni maisi köetakse ära USA autode mootorites. Ka Eesti liitus äsja selle elitaarse klubiga, mille liikmed saavad nüüd täiel rinnal nautida tänu etanooli lisamisele täiendavat bensiinikulu liikumisel punktist A punkti B.

Muutumatu puudutus on maakera saatnud vähemalt viimased 3 miljardit aastat ühtselt toimivas päikesesüsteemis ja saadab võib-olla veel 5 miljardit aastat sellel salapärasel teekonnal universumis. Maakeral on välja kujunenud oma kohanemisvõime, võime taluda sisemisest tasakaalust välja viia võivaid murranguid ja vapustusi vaatamata sellele, kas siin elab parajasti 1 miljard või 10 miljardit inimest. Inimkonna tekke- ja arengulugu ei ületa 200 000 aastat, mille tõttu ei saa me ikkagi veel kaljukindlalt väita, et tegu on inimtekkelise kliimamuutusega. Võib-olla on tegu siiski loomuliku loodusliku protsessiga, kliimaperioodi teatud tsüklilisusega, nagu seda mitte väga kauges minevikus olid jääaeg, laialehised metsad Maardu järve kaldal ja nn väike jääaeg meie kodukohas. Me ei tea seda, sest meil ei ole piisavat hulka andmeid. Küll on aga piisav hulk hüsteeriat kliimamuutuste kohta midagi arvata.

Süsihappegaasi on atmosfääris 2000 miljardit tonni, mis on 0,039% selle mahust. Inimese sissetung on muidugi jõhker, enneolematu ja kaugeleulatuvate tagajärgedega, kuid moodustab ikkagi vaid 2% kogu süsihappegaasi mahust atmosfääris. See on täna ilmselt veel Maa ökosüsteemi adaptatsioonivõime piirides. Kuid mitte mingil juhul ei ole inimkonna huvides neid piire kompida. Kriitiline olekunihe, kogu planeeti hõlmava ja pöördumatu üleminek ühest olekust teise tähistab inimkonna hävingut igal juhul.

Maakera ökosüsteemi lõputu mitmekesisus ja võime kohaneda inimtegevusega on siiani tasalülitanud meie tehtud lollused. Mis saab edasi, seda ei tea tegelikult mitte keegi, sest praeguse inimese loodud süsteemi jätkumine on tunduvalt tõenäolisem põhjapanevate muutuste võimalusest. 

Vambola Kolbakov on ettevõtja.