Maailm pärast teist ja enne kolmandat maailmasõda
Ma ei taha hirmu ega paanikat külvata, vaid kutsun kõiki jaanalinde, kellel tänaseni pea veel liiva all, see sealt välja võtta, nägemaks, kuulmaks ja haistmaks seoseid erinevate ajastute, riikide ja liitude vahel. Eesmärk pole tekitada tormi veeklaasis.
Selle kohta, kas me elame liitriigis või riikide liidus, annavad adekvaatse hinnangu ajaloolased ning uurijad, seda juhul, kui on veel, keda ja mida uurida.
Kas merel seilavad riigilaevad, millel on üks puri (kollased tähekesed sinisel taustal), või palju purjesid, erinevate värvikombinatsioonidega? 4. märtsi Franfurter Allgemeine Zeitung otsib nimetatud küsimustele vastuseid.
Mõiste „valitsus" tuleb ladinakeelsest sõnast „gubernare" ja kreekakeelsest sõnast „kybernaein", mis tähendavad laeva aeru või tüüri. Riik, ladina keeles „stare", tähendas keskaegses saksa keeles seismist, millest tulenes armee või valitsuse jalule saamine. Nii et riigilaeva mõiste kätkeb endas metafoorina mobiilsust, stabiilsust ja liikumise ühtsust.
Hollandlane Reijn Dirksen (1924-1999) lõi Marshall-plaani jaoks reklaamiplakati, kus Euroopat kujutati 15 rahvuslipuga laevakerena. Võib-olla kolm lippu tunduvad sel laeval tänasele vaatajale üllatavana: Türgi, Islandi ja Norra lipud. Island on riigina pankrotti läinud, Türgit tahetakse üha vähem näha ELi laeva pardal ning Norra pole ise soovi avaldanud pardale tulekuks. Enne sajandivahetust tegi Andrew Moravcsik plakatile väikesed muudatused. Türgi, Island ja Norra on pildilt kadunud; need lipud on asendunud Hispaania, Rootsi ja Soome lippudega. Moravcsik'i abikaasa Anne-Marie Slaughter töötab Obama valitsuses välisministeeriumis poliitosakonna juhatajana. Tema väite kohaselt on EL tavaline riikide liit, millel pole kunagi olnud nn. riigikvaliteeti.
Vanade Euroopa riikide riigipead avaldavad juba kahtlust, et EL on justkui murenemas või laevandusterminoloogia kohaselt on riigilaev lekkimas. Liitriigist räägivad esialgu vaid vähesed. Margaret Thatcher kasutas ELi puhul föderalismi mõistet. On väga vähe usutav, et Europarlamendi saadikud saaksid ülearu palju mõjutada suurriike toetama väikeriikide suveräänsust ning omariiklust. Keegi on nimetanud ELi ebaõnnestunud äriprojektiks. Tundub, et Europarlament on koht, kus saab vajadusel sõna võtta, suurriikide pilli järgi tantsides, sest tegelikud otsused viiakse täide Euroopa Komisjoni käputäie inimeste „parima" äranägemise järgi. Suur Strassbourgi kolosseum seisab suurema osa ajast inimtühjana, küll aga tuleb maksumaksja rahaga katta hoone ülalpidamiskulud ning saadikute sõidukulud kaunisse väikelinna.
Ei saa eitada ELi tõukefondidest saadud suuri rahasummasid nt investeeringuteks ja teedeehituseks. Aga: kellelt raha saad, selle pilli järgi tantsid, moosipurgid kaenla all ning suhkrutrahvid Damoklese mõõgana pea kohal. Suurriigid kaitsevad enda huve nii rahvuspoliitikas kui ka majanduses. Tabuteema pole ka protektsionism. Igaüks vaadaku ise, kas ja kuidas hakkama saab ning (riigi)võlad makstud saab. Tasuta lõunaid ei ole. Kui vanaviisi enam ei saa ning uutmoodi veel ei oska, siis võib juba rääkida revolutsioonieelsest seisundist ning kodusõja võimalikkusest. Niipea, kui ähvardab globaalne sõjaoht või terrorirünnak (Põhja-Korea, Iraan, Pakistan, Süüria, Saudi-Araabia, Venemaa, Hiina jne), jookseb iga riik oma lipu alla peitu. Eestisuguse väikse riigi puhul ei sea ükski suurriik ohtu suhteid teiste suurriikidega, eriti islamimaailma riikidega. Siis on juba uppuja päästmine uppuja enda asi. Gruusia ei ole EL-s, mistõttu tapatalgud mõisteti hukka vaid sõnaliselt. Kindlasti lõikab keegi kasu ülemaailmsest majandus- ja finantskriisist, sest võidurelvastumine Aasia riikides kogub vaid tuure ning oopiumiäri Afganistanis süveneb.
Kui analüüsida Brüsseli suunal toimuvat valitsemis- ja õigusmõistmise korda ning kohtupidamist Strassbourgis, siis on mitmeid märke, mis viitavad liitriigile - nähakse vaid laeva ilma lippudeta. Kas meil on ühe- või mitmetasandiline Euroopa? Selles küsimuses peavad Eoroparlamendi valijad ise selgusele jõudma. Küsimus on selles, kui jätkusuutlik EL üleüldse on. Ei taha uskuda neid, kes väidavad, et ajaloo spiraalipidi liigume paratamatult kolmanda maailmasõja suunas, kuna demokraatia ja kapitalism on end ammendanud. Kuidas ühilduvad või lõimuvad omavahel rahvuslik puri ja rahvusülene laevakere? Selle kohta pole veel õpikuid kirjutatud. Samuti mitte selle kohta, kas mõni idabloki riik kavatsetakse lähiajal üle parda visata, diplomaatiliselt, sõbralikult.
Tahaks loota, et väikeriikidel ei tuleks ELst välja astuda. Tahaks loota, et kaks maailmasõda jääb ilma kolmandata.
Ramo Pener, Tallinna Ülikooli Rakvere kolledži õppejõud
