Maarja Vaino: Lõpukirjand ja kirjandi lõpp
Kuuldavasti ei ole sellest muutusest vaimustuses ei õpetajad ega õpilased, vähemalt paljud neist. Uue formaadi kasulikkuse põhjendustest on tõesti raske aru saada. Võiks ju hoopis arvata, et maailmas, kus inimesed suhtlevad omavahel aina enam kirjutamise teel – elektronpost, MSN, sotsiaalvõrgustikud –, on igasugune eneseväljendusoskus aina olulisem osa edukast karjäärist ja täisväärtuslikest inimsuhetest. Liiatigi, raamatupoes ringi vaadates tundub, et igaüks meist peaks olema valmis kirjutama elulooraamatu või vähemalt reisikirja. Sellises maailmas peaks ka lõpukirjand olema loomulikum kui kunagi varem. Just kujul, mis nõuab loovat lähenemist.
Mulle on jäänud mulje, et lõpukirjandiga tõestab kaksteist aastat koolis käinu oma suutlikkust iseseisvalt mõelda ning saadud teadmistega argumenteerida. Kirjand peaks tõestama, et koolist väljub inimene, kes suudab enam-vähem vigadeta kirjutada, on lugenud läbi vähemalt mõned olulised kirjandusteosed ning suudab kirjutada kümme lõiku teksti, mis moodustab sidusa terviku.
Kas selline nõudmine on liiga raske? Sellisel juhul peaks tekkima küsimus koolihariduse taseme, mitte kirjandi formaadi kohta. Tõepoolest, lapsed on õppetööga aina enam koormatud, kuid kuidagi ei saa väita, nagu oleks haridustase tõusnud. Õigekirjaoskus on hoopis halvenenud, lugemus vähenenud. Midagi on tõesti valesti, aga kirjandi muutmisega lihtsamaks (või kirjandist loobumisega) probleemi ei lahenda. Niinimetatud kirjandiküsimust tuleks näha mitte põhjuse, vaid tagajärjena.
Hariduse eesmärk on anda teadmisi ja õpetada iseseisvalt mõtlema. Uue “kirjandi” formaadi puhul paistab, et ei taheta üht ega teist. Planeeritaval kujul teksti analüüsimine ja probleemi lahendamine eeldab õpilaselt pigem mõtlemist etteantud raamides.
Millegipärast tundub, et kirjandi kriisis peegeldub laiem nähtus: reaalmõtlemise ülekandumine humanitaaraladele. Sellise mõtlemise keskmes on eri valdkondade paigutamine nii-öelda majandusskeemide raamistikku ja nende mõõtmine ühe mõõdupuuga. Seepärast võrdleksin uue “kirjandi” formaati matemaatikavõrrandi või tekstiülesandega. Loova kirjutamise asendab ülesanne: loe tekst läbi ja lahenda, muidugi etteantud küsimuste ehk “valemi” vaimus!
Aga võrrand ja kirjutamine on ometi eri nähtused. Kirjand ei ole tehe. Maailmas ei kehti ainult mehaaniline mõtlemine. Niisugusest “tehtepõhisest” lähenemisest ei võida õpilased, vaid mingi kafkalik süsteem. Üht tüüpi mõtlemise rakendamine eri eluvaldkondadele avaldab paratamatult vaesestavat mõju ja mõjub haridusele – ja seega kogu ühiskonna vaimsusele – devalveerivalt.
Muidugi on võimalik öelda, et kirjandites kasutatavate klišeede tõttu ei täida kirjand niikuinii oma rolli. Õpilasi motiveeritakse juba praegu mehaanilist kirjutamist harjutama, et päheõpitud või lõputul treenimisel pähe kulunud tekste korrates mingigi hinne eest kätte saada. Selle asemel aga, et probleemile sisulisi lahendusi otsida ning püüda arendada loovust, tegeldakse hoopis probleemist kavala möödahiilimisega. Kas keegi võib olla päriselt nii lihtsameelne ja arvata, et formaadi muutmisel kaob õpilaste peadest ka klišeemõtlemine?
Kirjand on senini seostunud eelkõige kirjandusega. Seepärast mõjub eriti häirivalt kirjanduse ja kirjandusteoste jätkuv taandumine haridustaseme näitajate hulgast. Ometi on just kirjandus see erinevate nähtuste ristumispaik, mille kaudu maailma mitmepalgelisus kõige paremini ilmsiks tuleb. Kirjandusteos on inimest vaimselt rikastav, isegi kui see on läbi loetud koolis kohustuslikus korras. Inimene, kes loeb, mõtleb rohkem. Inimene, kes mõtleb, suudab paremini orienteeruda ühiskonnas. Ja analüüsida ka kirjanduskaugeid nähtusi – olgu või sotsiaalvõrgustikke.
Kirjandus arendab mõtlemist, annab teadmisi, õpetab õigekirja, see on lihtne ja elementaarne tõde. Uues “eksamiarenduses” aga ei ole inimese lugemus kuigi oluline. Hakkama saab ka selle teksti pinnalt, mis õpilasele kohapeal kätte antakse. Varsti võib-olla ei ole vaja enam ka lugeda ega kirjutada, saab hakkama ainult suulise “ülesannete lahendamisega”. Kuidas võiks see viia lapsed uuesti kirjandusele lähemale, nagu üks uue formaadi põhjendus näib olevat?
Kirjandust, eriti Eesti kirjandust tundmata tekib võõrandumine kultuuriruumist, kus elatakse, ja sugeneb kergesti vaimne kodutus. Tundub, et Maimu Berg (PM 30. 04. 2011) mõtleb sedasama, öeldes: “Pealkirjana pakuti küll iiri vanasõna ja tsitaate Sokrateselt, Hegelilt ja Theodore Parkerilt, aga nende kõrval võinuks ju olla mõni tarkusetera puistaja meie oma kirjarahva hulgast, oleks vähemalt eesti autori nimi kõmisenud.” Eksamiteemade koostajad ei ole ilmselt kuulnudki, et “Eesti mõtteloo” sari jõuab tänavu oma 100. raamatuni ja et äsja tähistati Friedebert Tuglase 125. sünniaastapäeva. Muidugi, tehtepõhiselt mõeldes polegi kultuuridel vahet. See ei ole aga globaliseerumine, vaid devalveerumine, mis õigustab ja toodab üheplaanilist elutunnetust ning mõtlemisvõimetust.
Uut tüüpi eksam on kõige ülekohtusem paljulugenud ja iseseisvalt mõelda suutvate õpilaste suhtes. Neilt võetakse võimalus loovalt esineda, oma väljendusoskust demonstreerida ning ennast proovile panna. Eelistatud seisundis on need, kes ei viitsi lugeda ja lepivad küsimuses sisalduva vastusega. Tundub, et me rahuldume üha vähemaga ja sisendame endale, et – me areneme.
Lõpetagem segadust külvava tsitaadiga paljulugenud, entsüklopeediliste teadmistega Mati Undi sulest: “Mina eelistan kuulda ja ise öelda hämaraid ja kahemõttelisi asju. See vaev tasub ennast ära.”
Maarja Vaino on A. H. Tammsaare Muuseumi juhataja.
