Mägrad kasiinos

Kus alles korjati allkirju ja piketeeriti, kui käis see jant Rahva Raamatu ümber. Niipalju kui ma mäletan, oli meeleavaldajate üks argument, et Hugo Bossi pood ei sobi Draamateatri vahetusse lähedusse. Fakt, et kohe sealsamas raamatukaupluse kõrval tegutseb kasiino, ei paistnud kellelegi korda minevat. Kõnnin sealt iga päev mööda, mängupõrgu uste vahelt immitseb koledat muusikat ja lävel tammuvad puhvajopedes noormehed - sallideta, mütsideta, nina ja kõrvad külmast sinised, silmad ärevusest punased.

Ujulat või mõnusat kohvipoodi annab Tallinna kesklinnast otsida, kasiinosid on meil iga nurga peal. Ükskord õhtust jalutuskäiku tehes mõtlesin, et loen õige ajaviiteks kokku, palju neid asutusi tee peale jääb. Aga varsti läks lugemine sassi ja lõin käega.

Nüüd öeldakse kindlasti, et mis sa virised – kasiinod on rahvamajanduse mootorid. Seal liigub raha, makstakse makse, millest toetatakse sporti ja kultuuri. Aga mina ütlen: siukest sporti ja kultuuri, mida toetatakse mahamängitud elude arvelt, pole minule tarvis. Kõik mängurid ei ole Avo Viioli sugused õnneseened, kellel Kultuurkapitali papp volilt käes. Mängusõltlase raha tuleb lõppkokkuvõttes ikka perekondade, naiste ja laste arvelt.

Ja öeldakse veel sedagi, et kasiino pole mingi urgas, vaid soliidne lõbustuskoht, kus kultuurselt veedetakse vaba aega. No ei tea. Olen paar korda kasiinosse sisse vaadanud. Minu meelest  polnud seal üldse lõbus. Hulk rahvast lihtsalt istus aparaatide taga ja vahtis masendunud pilgul, kuidas raha kaob.

Ainus tore asi, mis praegu meenub, on lugu linna eksinud mägrast, kes ühel juulikuu varahommikul Vabaduse väljaku kasiinosse sisse kalpsas. Kuid vaene haisuelukas visati kohe välja – õige ka, mis sa sinna ronid, kui sul raha pole.

Ei, ma saan aru küll, et majanduse mõte ongi lihtsameelsetelt nende raha võimalikult kiiresti ja odavalt kätte saada. Ses mõttes on kasiino muidugi geniaalne leiutis. Ja demokraatlik riik ei hakka kodanikule ette kirjutama, kus ja mil viisil ta oma rahast lahti saab. Kedagi ei sunnita mängupõrgusse minema.

Olgu siis nii, las kasiinod olla pealegi. Aga mulle meeldiks väga, kui nad ei laiutaks peatänavate ja väljakute ääres justkui luhtaläinud lootuste ja tuksikeeratud elude sümbolid. Koristatagu kasiinod silma alt ära, et nad ei risustaks linnapilti ega ähmastaks ajusid oma vilkuvate tulede ja plinkivate jackpottidega.

Tallinnas on piisavalt nurgataguseid ja unustatud kvartaleid, kuhu tavakodanik ei satu. Mõnda sellisesse piirkonda võikski mängupõrgud kokku koguda. Küll see, kellel raha taskus sügeleb, sinna tee leiab.

Ühtlasi võiks ka mäkradel lubada kasiinos käia. Mille poolest nemad inimloomadest halvemad on.