Mahamagatud võimalus
Aga ma olen valmis appi tulema.
Hüljatud vene tüdruku nimi on Svetlana. Pisi-Svetlana. Vaene väike Svetlana, kes sümboliseerib kõiki Venemaad räsivaid hiigelprobleeme. Nüüd kus sealne börs kukub ja vaevu tärgata jõudnud keskklass kidub, paisuvad alamklassi read ja Ivangorodi piiripunktis kasvab järjekord noortest emadest, kes, imikud süles, ahastades ootavad, et leiduks mõni Eesti pere, kes lapsukese endale võtaks, toidaks ja kingiks talle elu. Elu, mida ei suuda pakkuda Venemaa, kus keskmine mees ei ela üle 59 aasta ja keskmisel naisel pole muud teha kui tema surnuksjoomist pealt vaadata.
Osa Vene emasid, kes on juba tõeliselt kõigeks valmis - vihmane suvi on ka hävitanud paljude daatšade peenramaad -, teevad sehvti veoautojuhtidega, et imikud veokitelgede külge kinnitada ja lasta sõidutada Eestis esimese Statoilini. Siin harutatakse pambukesed ööpimeduse varjus lahti ja poetatakse diislipumba juurde, kust värske ja heatujuline hommikune vahetus nad leiab. Naeratav vormiriides töötaja vahetab imikul mähkmed ja söödab lapsukesel kõhu täis, leides kõik vajaliku oma bensiinijaama poest ja makstes kõik kinni oma isiklikust tublist palgast. Alles möödunud teisipäeval andis Statoil sotsiaalhoolekandele üle kaks tosinat imikut. (Lukoili juurest ei ole beebisid seni leitud.)
Vastutulelikud ja lahked eestlased moodustavad järjekordi (kaks korda pikemaid kui emade järjekord Ivangorodis) sotsiaalameti ukse taga, et lapsendada. "Ma hakkan teda kasvatama kakskeelsena," tõotab 28aastane Liina (seekord mitte minu naine), kes ühtlasi lubab lapsele õpetada õiglast ja tasakaalustatud ajalookäsitlust, tutvustades ka Vene õpikuversiooni Suurest Isamaasõjast.
Saladuskatte all võtab Eesti valitsus Venemaaga ühendust, kuid Kreml vaikib. Venemaal leidub küll raha, et Putini koerale satelliitjälgimisseade osta, ometi ei jätku seda väikese Svetlana ja veel tuhandete temataoliste toitmiseks. Ongi parem Venemaale ja parem lastele endile, et nad jõuavad Eestisse.
"Meie käitume, nagu on õige," ütleb president Toomas Hendrik Ilves, "olenemata sellest, mis see maksab." Ilves kutsub üles Vene piiril kannatajaid rahu säilitama. Valjuhääldi käes, tõuseb ta Narva jõe sillal Punase Risti auto katusele ja teatab Vene emadele, et Eestis on nende lastele piisavalt toitu. Vene sõduritele jagatakse konserve; sõdurid lubavad need järjekorras seisvate emadeni toimetada. "Ühe purgi võid endale jätta," lausub president Ilves auku vajunud silmadega sõdurile. Aga ajateenija ei oska saksa keelt, seega jääb presidendil üle ainult palvetada, et oakonservid jõuaksid õigetesse kätesse. "Sigareta?" mangub sõdur Ilvest.
Aga meie presidendil pole isegi speechki kaasas.
President Ilves kõneleb Euroopa kolleegidega ja seletab neile, kuidas need õnneliku saatusega lapsed nüüd lõimuvad edukalt Uude Euroopasse, säilitades ühtlasi oma kultuuri ja identiteedi. Nad hakkavad armastama Prantsuse veine ja Itaalia autosid, kasutama Soome kõrgtehnoloogiat (ja võib-olla ka vestma kadakaoksast Kalevipoja-kujukesi), koolis aga mängivad kõigist teistest paremini balalaikat.
Edaspidi saavad neist tarkvaraarendajad ja filosoofiaprofessorid ja neil pole enam mingit tahtmist emigreeruda Brooklynisse ja Brighton Beachile. Eestist saab neile kodu. Ja nad on selle eest tänulik ud.
