Päevaleht/Pressifoto, Priit Simson

Kõlav appikarje käivitas poleemika niikuinii. Aga ometi, senise arutelu käigus on kõrvale jäetud üks oluline asi. Kunagi kirjutasin siinsamas Eesti Päevalehes loo pealkirjaga „Kallista vanakest” (EPL 2.4.2009). Netikommentaare oli nagu ikka seinast seina, aga üks pani mind tõsiselt mõtlema. „Kuidas sa neid kallistad, nad ju haisevad...” Võib-olla just sellepärast, et meil on ees humaansuse mask, aga selle taga on mõte „nad ju haisevad”, ei leidnud ma aruteludest jälgegi armastusest.

Kui me peaksimegi kunagi oma „eakatemajanduse” korda saama, siis on seegi lahendus poolik, kui puudub armastus, soojus. Selle puudumist ei korva raha ega viimase peal korraldatud hooldus. Kui Andrei Hvostovi võib mõista, et ta ei suuda hooldada talle siiski ju võõrast voodihaiget naist, siis mõnikordki tuppa astuda, tema kätt hoida, üle ta vaevahigiste juuste silitada suudab ju ehk ka kõige mehelikum mees. Võidakse vastu vaielda, et mis sest „juurviljast” ikka silitada, nagunii ta midagi ei tunne. Ma kahtlen selles, headuse, päikesesoojuse tunneb ära ka juurvili, see päris, kes peenral kasvab.

Siit edasi eutanaasia teema juurde. On kummaline lugeda, kuidas täies elujõus ja tervises inimesed uhkustavad: kui mina peaksin oma lastele tüliks jääma, siis võtan peotäie tablette või palun süsti, et vaevadest pääseda. Tavaliselt on aga inimene, kelle puhul eutanaasia võimalus üldse kõne alla võiks tulla, juba teadvuse poolest nii kustunud, et ise küll mürgikarika või poomisnööri järele kätt ei siruta. Samuti ei suudaks ta seda füüsilisest viletsusest teha. Mitte keegi, ka kõige targem arst ei saa kindlalt väita, et sellise olendi elutahe on absoluutselt kadunud.

Vastutus elu eest

Mitte keegi ei saa võtta vastutust teise elu eest. Jah, võiks lasta vanal ja puruhaigel inimesel n-ö loomulikku surma surra, mitte pidada teda voolikute otsas ja vaevata igasugu torkimise ja lõikumisega. Lasta tal lahkuda nii nagu inimesed sajandeid siit ilmast lahkunud on – surres loomulikku surma.

Mida rohkem sellele mõtlen, seda rohkem tundub, et oleme, inimesed, oma algsest olemisest liiga kaugele arenenud, täiesti võõrandunud. Ammuse meistri kätesoojust säilitame muuseumis vöö või õllekapana, iPadil see puudub. Ei oska enam õieti elada (kõik need hirmsad tõsielusaated oma muutumiste ja muu taolisega näitavad seda kujukalt), ei oska ka surra. Ei oska oma viletsate eest hoolt kanda. Kui inimene ennast hooldamisele pühendab, siis peamiselt kahel põhjusel – ühtpidi ei suuda armast inimest võõraste kätte usaldada ja teistpidi ei ole korraliku hoolduse tagamiseks raha – siis kannatab armastus. Seda võib mõista. Hooldaja väsib, tunded tuhmuvad, üha rohkem hakkab kummitama mõte, et tahaks ainult raskest koormast vabaneda. Kui aga on võimalik lähedane hooldekodusse paigutada, siis kõige kurvem on, kui too sinna unustatakse, keegi vaatamas ei käi, keegi huvi ei tunne, keegi ei kallista. Kallistust ja armastust raha eest ei osta, aga kui inimest armastatakse ja seda näidatakse, siis see väärtustab inimest, väärtustab nende silmis, kes tema eest hoolitsema on palgatud, muudab neid tema suhtes hoolivamaks.

Hooldekodudes käimine on tihtipeale aga sama nukker kui lastekodu või loomade varjupaiga külastamine, kus kõik hellust vajavad hinged otsekui püüavad su silitava käe alla pugeda.

Headuse tunneb ära

Ma ei kirjuta seda niisama, mul on olemas oma kogemus. Ma tean, et inimene, isegi kui ta oma lihast last enam ära ei tunne, tunneb ära soojuse ja headuse, mille see laps endaga temale kaasa toob. Ma tean, et teadvus ei kustu ühtlaselt ja pöördumatult, et on helgemaid momente, hetki, mil üksindus ja mahajäetus muutuvad väljakannatamatuks, mil lähedase ja armastava inimese tulek on otsekui õndsusse pääsemine. Ma tean, et kustuvgi elu, voodisse aheldatud, pimedusse määratud, tahab võidelda lõpuni, tahab veel, kuigi nõrgeneva haardega, olemisest kinni hoida. Ja ometi ei julge ma ka nendele kogemustele vaatamata kellelegi mingeid ettekirjutusi ja lahendusi pakkuda. Ei tahaks ka etteheiteid teha, kõik see on liiga keeruline, liiga valus ja igaühe jaoks ainuline.

Muidugi oleks hea, kui meie riik suudaks ja tahaks vanakestele ja väetitele elu viimasel kaarel paremaid tingimusi luua, kuid sellest üksi on vähe. Ka kõige rikkamates hooldekodudes tuleb ette ülekohut ja jõhkrust, ka meile alatist eeskuju Soomet vapustas mõne aja eest skandaal, kui selgus, et hooldajad topivad oma patsientidele okset suhu, et need rohkem ei oksendaks... Ja et neid patsiente enam ammu keegi vaatamas ei käinud...

Kui ma loen kommentaare – ja viimasel ajal olen neid mingist masohhismist lugema hakanud, siis olen jahmunud, milline kurjus ja viha neist teinekord vastu kajab. Mis on nende inimestega lahti, mis teeb neile valu, kes on neid solvanud, et nad nii õelaks on muutunud? Kes on nad armastusest ilma jätnud? Kas peame süüdistavalt vaatama õhukeseks kulunud riigi poole, edeva ja laiava „eliidi” poole, kelle tegemisi võimendab pealiskaudne ajakirjandus? Kas oleme ise teinud valesid valikuid, otsustades kiire edu, mitte inimliku heaolu kasuks? Kas oleme kaotamas võimet armastada, hell olla?

Ei, armastusega ei ole ju asi ometi lootusetu – kannatavatele loomadele, hätta jäänud peredele, kellest teada saame, ruttavad inimesed südamlikult ja lausa kirglikult appi. Siis tajume meeliülendavat tunnet, et oleme kogukond, hoiame ühte. Kes on aga ära lörtsinud näiteks sõna „hoolivus”, mida ammu enam tõsiselt ei suudeta võtta, sest viljatu sõnakõlksuna loksub see valimiste eel parteide programmides ja kõlab nende suus, kes enam ei ole ehk võimelisedki märkama enda ümber neid inimesi, kes seda hoolivust tegelikult vajaksid. Kasvõi ühte naeratust, kallistust. Armastust. Aga võimalus armastada on jäetud meile kõigile. Tasuta.

Varem samal teemal:

Andrei Hvostov „Minu elu Annleenaga”, LP 20.4

Andrei Hvostov „Annleena kui sümbol”, EPL 22.4

Villu Zirnask „Vanurite hooldus: mida teha – hüljata või ümmardada?”, EPL 24.4

Taavi Rõivas „Pigem jäägu pärand saamata kui vanainimene hooldamata”, EPL 29.4

Kai Saks „Vanainimene pole laps”, EPL 30.4

Tuuli Jõesaar „Suremiseks on aega kolm aastat ja kuu?”, EPL 30.4