Majandus – Uue Eesti rahvussport
Olen kindel, et kunagi tulevikus on inimestel piinlik meenutada ka tänast, just nagu täna üle kümne aasta taguseid suursündmusi eesti majandusmaastikul. Kuid mis toimus üle kümne aasta tagasi perioodil, millest ma räägin? See oli niiöelda börsiajastu, mis järgnes metalliajastule. Iga päev tõusid aktsiate hinnad, sellest rõkkas meedia ning uudistesaadetes olid isegi eraldi börsiuudised tavauudiste ja spordiuudiste vahel. Kõigil läks väga hästi. Isegi vanamemmed-taadid maal elasid TALSE või mis ta iganes tõusule igapäevaselt kaasa. Rahvas juubeldas! Aktsiate hind loomulikult suurenes pidevalt, aga ettevõtete väärtus jäi samaks. Kas tuleb kuidagi tuttav ette eile - täna toimuvat võrreldes?
Nende enam kui kümne aasta taguste sündmuste kulminatsioon on mul hästi meeles. Mäletan seda sellepärast, et see oli esimene päev, kui olin Tallinna Kiirabis praktikal. Oli reede ja nagu ikka oli reedele eelnenud neljapäev. Seesama 1997. aasta Must neljapäev. Mis mulle aga see päev eriti meelde jäi oli, kiirabi raadiost kostvad kutsed, kus kannatanuks oli 25 - 35 aastane mees, kes oli just oma elu lõpetanud (lasi kuuli pähe), püüdnud seda lõpetada (hüppas aknast alla kuid elas veel) või oli seda just lõpetamas (oli veenid läbi lõiganud, kuid elukaaslane avastas ja kutsus kiirabi). Just see hetk ma mõtlesin, et kuidas on üldse võimalik, et keegi siin Eestimaal elus on, kui nii palju suitsiide sooritatakse.
Kuid elu läheb edasi. Inimesed sünnivad ja surevad, majandus tõuseb ja langeb. Börsiuudised küll uudistesaadetest kadusid, või õigemini muutusid üheks sekundaarseks osaks, kuid majandusel hoidsid eestlased ikka silma peal. Dresse küll enam ei kantud, kuid ärimees, analüütik, investor või mõni muu finantsidega tegelev spetsialist oli respektaabel seisus. Pintsakus ja lipsus pealekauba.
Mäletan isegi, et kui panin kõvasti tina, siis hommikul kui haisesin pohmelli ja ma ei tea veel mille järgi, lükkasin soliidse pintsaku selga, sõlmisin lipsu ette, piserdasin end Chanel Egoist Platinumiga ja võtsin Äripäeva kaenlasse. Siis ei vaadanud keegi viltu. Pigem vaadati et näe, majandusmees jälle ületöötanud, läheb vist mõnele tähtsale kohtumisele, jne. Või vähemalt tundus see mulle nii. Igal juhul tundsin end nendel hommikutel kui mitte Kalevipoja siis vähemalt olümpiasangarina.
Vahepeal sain vanemaks ja targemaks ning mis salata, elu läkski ilusamaks. Igaüks sai veidi rohkem lubada ja üldse oli kõik enam vähem OK. Midagi küll majandusest räägiti, kuid tavainimest sellised jutud eriti ei kõigutanud. Rääkigu seal telekas mida tahavad, peaasi et võileib oleks näpus ja elekter sees.
Aga siis läks äkki asi hulluks. Algas nii-öelda tormiline majanduskasv. Jälle sain seda omal nahal tunda, sest see oli aeg, kui plaanisin endale kodu soetada. Sai isegi üks pesa välja vaadatud. Hinnaks miljon krooni. Müstiline summa omamoodi, aga ikkagi. Kui miljon, siis miljon. Lõime juba käed, kui äkki hakkas müüa pidurdama. See oli ka esimene kord, kui üle pikkade aastate kuulsin jälle sõna majanduskasv. Ning laias laastus kuulsin ma kuidas iga nädal tänu majanduskasvule selle korteri väärtus tõusis sadades tuhandetes kroonides. Tundsin küll, et peaks uhkust tundma, et saan nii palju maksta oma korteri eest, majanduskasv ikkagi ja nii, aga siis mõtlesin sellele, et ma pean need sajad tuhanded higi, pangalaenu ja pikkade aastatega enda elust tagasi maksma. Ning ma tundsin rasket koormat oma seljal. Eriti kui vähem kui kolme kuuga oli selle pesa hind tõusnud üle kahe korra.
Võtsin küll endale teise pesa, kuid sellegipoolest majanduskasv mind eriti ei rõõmustanud. Sellegipoolest riik, rahvas ja valitsus hõiskasid. Et sellist Eestit me tahtsimegi, kõige kiirem majanduskasv Euroopas, palgatõus 25% aastas jne. Ilma sisusse analüüsimata loobiti loosungeid paremale ja vasakule. Täpselt nii nagu nõuka ajal ja ka üle kümne aasta tagasi. Kui aga ainult hinda tõsta, väärtust suurendamata, siis ei pea olema majandusgeenius, et aru saada, et kaugele niimoodi ei ratsuta. Paljudele tuli see loomulikult üllatusena, aga lihtsameelseid ja lollikesi on igas riigis. Mis salata, ka meie omas.
Täna meenutab meie majandus purjus hobust, kes tuigerdab kusagil mäetipu ja oru vahel. Ning teha ei saa nagu midagi. Nii lihtsalt on ja ta läheb sinna kuhu ta läheb. Tegeldakse mingi suvalise ennustamisega: et majandus hakkab kasvama septembris, jaanuaris, aastal 2010, et kasvuks on järgmises kvartalis 2%, 4% või mis iganes number üle nulli. Ja nii siis arutataksegi seda külapoodide tagustest Vertigo terrassini. Targad on kõik, kuid seda, et keegi midagi sisulist teeks, nt haaraks selle purjus hobuse ohjad, seda veel keegi teinud ei ole, kui Edgar Savisaare märjad unenäod välja arvata.
Selle jutu mõte on see, et las need nirgi näoga majanduse lõpetanud poisikesed nüüd lõpuks teevad ka midagi, näiteks majandust, et asi jälle käima tõmmata. Ja tehku seda rahulikult tagatubades, mitte ajalehtede esikaantel, kus see kõik kuidagi hüsteerilise tooni võtab. Teised eestimaalased võiksid aga lasta neil rahulikult tegeleda ja endale aga samal ajal mõne muu meelelahutuse leida kui majanduse, sest normaalne majandus ei ole ei friikšõu ega idiootide paraad. Õige pea on algamas olümpiamängud. Elage parem meie sportlastele kaasa, sest tundub et nii halvasti nagu meie majandusel sellel aastal seal ometi ei lähe.
