Majanduskriis ja feng shui
Selle asemel on toidudemokraatia - menüü üsna tavalistest roogadest, mis hamba all ei piuksu ja rahakotti ei rüüsta, lisaks soodsate hindadega päevapakkumised.
Kohandumist on tunda ka paarsada meetrit edasi ultramoodsas Foorumi kaubakeskuses. Calvin Kleini kaupluse aknal olev allahindlusprotsendi silt on muutunud püsiväljapaneku osaks, kaubatänaval on uksed kinni pannud juba mitu kauplust ja nii mõneski valitseb sulgemismeeleolu. Kas meie maailm on ilma Campersi ortopeediliste jalanõudeta muutunud vaesemaks või mitte?
Paarisaja meetri kaugusel Rotermanni kaubamajas on samuti hinnasula, mida millegipärast reklaamitakse "külmunud hindadena". Minu meelest tehti just seal varem klientidele hindadega kõvasti külma, nüüd on aga hinnad üles sulanud.
Kuhu ka ei vaataks - igal pool on hinnad langenud 50-60-70 protsenti. Ennäe, juba saab ka tingida - ja õnne korral koguni 50 protsenti alla kaubelda! Kuidas ikkagi oli võimalik, et ülikonna, mantli või jalanõude hinnale keevitati lihtsalt juurde 1000-4000 krooni? Kuhu need sajad tuhanded ja miljonid kroonid siis lõpuks kadusid - transformeerusid luksuslikeks Mersudeks ja Hummeriteks, modernseteks valgeteks villadeks mererannal ja/või lahtusid šampanjaklaasis rüselevate süsihappegaasimullidena Bon Boni ööklubi hedonistlikku atmosfääri?
Aga meie mured on siiski pisikesed muu maailma omadega võrreldes. Euroopa tippkokk Joel Robuchon kirjutas hiljuti ajalehes The Observer: "See on kõige tähtsam majanduskriis, mida ma olen oma elus näinud. Restoranid peavad uksed sulgema, kui nad ei suuda kohaneda. Rasked ajad nõuavad lihtsaid ja ausaid roogasid." Selle tõestuseks valmistas ta oma kahe Michelini tärniga pärjatud restoranis kolmekäigulise majanduskriisi menüü kahele (eelroog, praad, dessert), mis maksab 150 krooni nina peale. Ma ei tea, millega vastavad väljakutsele Imre Kose ja Dimitri Demjanov (esimese gurmeeimpeeriumi kohta levivad sahinad, teine aga kihutas Prantsusmaale kokkade maailmameistrivõistlusele).
Sellel kriisil on kahtlemata ka omad head küljed. Kui see vallandab aktiivsuse, tegutsemistahte, otsimise vaimu, uinunud energialätted, siis on see hea kriis. "Mind ei huvita, raisk, ma tahan seda saada!"-mentaliteet avaldus ju hoolimatuses ja teerullina teistest ülesõitmises nii Riigikogus kui ka jalakäijate ülekäigurajal, suurt vahet polnud. Eesti kooliõpilaste enesehinnang kerkis uuringute põhjal erakordselt kõrgele, nii et töö- ja praktilise elu kogemuseta noored paigutasid ennast palgatasemelt ühiskonna eliidi kõrvale. Minne nyt sormi pistetään, nagu soomlased ütlevad.
