06.02.2009, 00:00
Majanduskriis ja feng shui
Minu lemmiklokaalis Novell Tallinnas Narva maanteel on juba tunda kohandumist
saabunud raskete aegadega. Restorani poolelt on kadunud imepeened gurmeeroad ja
“peakoka tervitus” – napsiklaasiga serveeritud lonksuke
vürtsikat ja kuuma boršipuljongit.
Selle asemel on
toidudemokraatia – menüü üsna tavalistest roogadest, mis
hamba all ei piuksu ja rahakotti ei rüüsta, lisaks soodsate hindadega
päevapakkumised.
Kohandumist on tunda ka paarsada meetrit edasi
ultramoodsas Foorumi kaubakeskuses.
Calvin Kleini kaupluse aknal
olev allahindlusprotsendi silt on muutunud püsiväljapaneku osaks,
kaubatänaval on uksed kinni pannud juba mitu kauplust ja nii
mõneski valitseb sulgemismeeleolu. Kas meie maailm on ilma Campersi
ortopeediliste jalanõudeta muutunud vaesemaks või mitte?
Paarisaja meetri kaugusel Rotermanni kaubamajas on samuti hinnasula, mida
millegipärast reklaamitakse “külmunud hindadena”. Minu
meelest tehti just seal varem klientidele hindadega kõvasti külma,
nüüd on aga hinnad üles sulanud.
Kuhu ka ei vaataks
– igal pool on hinnad langenud 50–60–70 protsenti.
Ennäe, juba saab ka tingida – ja õnne korral koguni 50
protsenti alla kaubelda! Kuidas ikkagi oli võimalik, et
ülikonna, mantli või jalanõude hinnale keevitati lihtsalt
juurde 1000–4000 krooni? Kuhu need sajad tuhanded ja miljonid kroonid
siis lõpuks kadusid – transformeerusid luksuslikeks Mersudeks ja
Hummeriteks, modernseteks valgeteks villadeks mererannal ja/või
lahtusid šampanjaklaasis rüselevate süsihappegaasimullidena
Bon Boni ööklubi hedonistlikku atmosfääri?
Aga
meie mured on siiski pisikesed muu maailma omadega võrreldes. Euroopa
tippkokk Joel Robuchon kirjutas hiljuti ajalehes The Observer: “See on
kõige tähtsam majanduskriis, mida ma olen oma elus näinud.
Restoranid peavad uksed sulgema, kui nad ei suuda kohaneda.
Rasked
ajad nõuavad lihtsaid ja ausaid roogasid.” Selle
tõestuseks valmistas ta oma kahe Michelini tärniga
pärjatud restoranis kolmekäigulise majanduskriisi menüü
kahele (eelroog, praad, dessert), mis maksab 150 krooni nina peale. Ma ei
tea, millega vastavad väljakutsele Imre Kose ja Dimitri Demjanov (esimese
gurmeeimpeeriumi kohta levivad sahinad, teine aga kihutas Prantsusmaale
kokkade maailmameistrivõistlusele).
Sellel kriisil on
kahtlemata ka omad head küljed. Kui see vallandab aktiivsuse,
tegutsemistahte, otsimise vaimu, uinunud energialätted, siis on see hea
kriis. “Mind ei huvita, raisk, ma tahan seda saada!”-mentaliteet
avaldus ju hoolimatuses ja teerullina teistest ülesõitmises nii
Riigikogus kui ka jalakäijate ülekäigurajal, suurt vahet polnud.
Eesti kooliõpilaste enesehinnang kerkis uuringute põhjal
erakordselt kõrgele, nii et töö- ja praktilise elu kogemuseta
noored paigutasid ennast palgatasemelt ühiskonna eliidi kõrvale.
Minne nyt sormi pistetään, nagu soomlased ütlevad.
Kui keegi kirjutaks eneseabiõpikud “Kuidas tulla pärast
majandusbuumi maa peale tagasi?” ning “Majanduskriis ja feng
shui”, siis võiksid need kandideerida Rahva Raamatu
edetabelis enim müüdavate raamatute kohale.