Majanduslangus on hullema algus
Käisin möödunud nädalal Tartus, esinemas personalijuhtide konverentsil “Uuenev organisatsioon”. Rääkisin mitmesajale särasilmsele personalijuhile sellest, kuidas me edukalt Eesti Ekspressi uuendasime. Tänutäheks esinemise eest sain juhtimisteemalise raamatu “Tulemuslikkuse teenimine”.
Pärast konverentsi istusin hea tuttavaga Wilde kohviku terrassil. Varakevadine tuul on salakaval ja tasuks kergemeelsuse eest tuleb nüüd seljavaluga voodis lebada. Mis omakorda avas võimaluse kohe kingitud raamatusse süveneda. Peagi leidsin raamatust prohvetlikud read: “Tulevikus on oodata kiireid ja sagedasi muutusi ning majanduslangus on alles hullema algus.”
Oleks võinud midagi rõõmsamat olla, aga olgu, sest seda mõtet kuulen viimasel ajal üha sagedamini. Et mida aeg edasi, seda ebakindlamaks muutub elu ja ümbritsev keskkond. Sellest kirjutatakse asjalikes väljaannetes, mis teevad tõsiseid järeldusi ega lange kunagi Rein Langi viha alla.
Uus moraal paistab olevat selles, et stabiilsuse asemel jõuame (või oleme juba jõudnud) ajajärku, kus kõik ümbritsev on pidevas ja kiires muutumises. Mul tekib sellega seoses kohe hulk küsimusi. Millest see on tingitud? Kas puudutab see ainult inimühiskonda? Äkki on ka puud, põõsad, linnud, loomad ja mereelukad jõudnud oma faasi, kus nende arengus on oodata “kiireid ja sagedasi” muutusi? Oleme ju kõik osa elusloodusest?
Kui kuulata professor Marju Lauristini viimase aja sõnavõtte, siis toimub Eesti ühiskonnas hoopis vastupidine protsess – jäigastumine ja stagnatsioon. Ühiskond barrikadeerub, eri kihtide vaheline mobiilsus väheneb, õhk sumbub.
Kas maailm ja Eesti liiguvad vastassuunas? Konserveerumine ähvardab hapnikupuudusega, kuid pideva muutuse mantra tähendab turvatunde vähenemist. Muutustes ei ole kindlust peale selle, et midagi ei ole enam kindel. Mingil hetkel hakkab hurraa-optimismist küllalt saama, eriti kui peale loosungite midagi muud pakkuda ei olegi.
Enamikul tänastest tööealistest tuleb harjuda “elukestva õppega”, mis on kaunis viis teiste sõnadega öelda, et “puud surevad püsti”. Mina olen igatahes leppinud mõttega, et erinevalt oma vanematest mina mingit pensionipõlve ei näe. Kroolin, kuni jaksan! Teisest küljest tundub, et gerontokraatiast saab tulevikus paratamatu valik, kui iga nelja pensioniealise kohta on alla kahe tööealise eestlase. Vanurid valivad endid juhtima omasugused ja broileriks hakatakse taas nimetama vaid prisket kanapoega, mitte aga parteilastekodu kasvandikku. 40aastasi mehi hakatakse pidama noorukiteks nagu ülemöödunud sajandi vahetusel Viinis. Huvitav, mis juttu neile muutuste tuulte kohta räägitakse?
Uued trendid on lausa vastukäivad. Lahendusedki neile peavad olema enneolematud. Kellel on huvi põnevate ja uute ideede vastu, see pidagu silmas 6. mail Tallinnas toimuvat Arengufoorumit ja 7. mail Saku Suurhallis peetavat Ühtse Eesti suurkogu. Uued ideed on kusagil õhus, ja isegi paigal püsimiseks tuleb praegu kiiresti edasi joosta.
