George Bush noorem ütles oma presidendiaja hakatuses, et palun andke mulle majandusteadlasi, kel oleks kaks kätt. Sest teda olevat ära tüüdanud nende jutt „on the one hand it is like... yet, on the other hand..."  Tõepoolest, majandusteooriaid on alates klassikutest Adam Smithist ja Karl Marxist nii palju tekitatud, et ükspäinis Nobeli preemia saanute hulgas on vastandlikke ja teineteist koguni välistavaid teooriaid. Ometigi on siiani liialt vähe uuritud matemaatilistest mudelitest väljaspoole jäävat majandusmõjurit. Pean silmas muidugi majanduse ja usu seost.  Kuid justnimelt usk, mitte teaduslik arvestus, on tihti määrav nii riikide, ettevõtete kui ka loomulikult üksikisikute (kes mõnikord toimivad massina) käitumises majandusotsuste tegemisel.  Mõnikord veab usk vankumatult välja, teinekord jälle veab alt.  Mäletame ju kõik aegu kui Eestis valitses usk, et Talse saab ainult tõusta ja pelgalt Tiina Joosu ilmumine ekraanile tõstis Talset veelgi... Aga ühel hetkel ilmutas kõigevägevam karmi tõe, et usk igavesse tõusu oli mull ja paljud jäid rahast ilma.  Õigupoolest enamasti virtuaalsest rahast, aga osaliselt ikka ka väga reaalsest rahast mida hõlpkasu lootuses oli börsile pandud. 

Kuid usuturg tühja kohta ei salli.  Kus protestandid positsiooni loovutavad, seal võtavad katoliiklased koha sisse. Niimoodi kerkis Eestiski hüljatute ja põrmulöödute tarbeks uus usuliikumine ja kinnisvara-kirik! Selle preestrid ja apostlid käisid mööda maad ja seadsid sisse soojad ususuhted ka näiteks kveekereid meenutavate pankuritega, et siis neofüütidele kinnisvara-arendusi ja muistsetel külapõldudel asuvaid eluasemeid pähe määrida.  Loomulikult jagasid peenemad neist ära, kuhu tuleb rajada klooster ehk hoone, mis sõltumata lihtrahva käekäigust ikkagi kindlasti sisse toob.  Näiteks võiks tuua Kalevi tehase politsei ja piirivalvekõlbulikuks ehitamist ja mõnda muudki kasulikku tehingut riigistruktuuriga.   Vanausuliste hääli, et see buum kõik kurjast vaimust initsieeritud on, ei tahtnud keegi kuulda võtta ja Ameerikast ning Inglismaalt tulevaid teateid kinnisvara mulli lõhkemise kohta pilgati ketserluse ja silmamoondusena.

Nüüd on juhtpoliitikud, keskpankurid ja ajakirjanikud jõudnud kogu publiku ära veenda, et käes on kriis, mille on põhjustanud keerukate finantsinstrumentide kontrollimatu tulevikuturg.  Ja pääsu pole. Viimsepäeva ärahoidmiseks on käivitatud  hiiglaslikud riigistamised pangandus- ja kindlustussektoris, autotööstuses ja mujal. Keynes oleks hauas ehk pisut murelik, aga Marxil küllap on hää meel, et kapitalistlik omandivorm taanduma sunnitud on.   Kuid omajagu sarnaseid jooni võib FreddyMac-i ja AIG juhtumites leida ka keskaegse indulgentsimüügiga. Raha eest saab süü lunastada! Kuulu järgi kaaluvat Vatikan patukustutuskirjade uuesti käibele toomist, mis tõenäoliselt osutub edukaks kapitali kogumise projektiks. Ent tõele au andes peaksid ülalnimetatud hingekarjased, rahvusvahelised liidrid, ükskõik kas nende kaasaegse kirikliku organisatsiooni nimi on IMF, WB, ECB, G20, OECD või OPEC hakkama muutma jutluse sisu ja läbi viima järjekordset usureformi.  Jutlustama kriisi lõppu, kuulutama prohvetlikult uue tõusu algust ja muud sellist.  Sest sügavasse masendusse aetud investorid ja tarbijahulgad muidu konsumerismi kirikusse ei naase.

Iseasi on, et äkki tasuks nüüd just otsida uusi prohveteid, suuri kirikumehi ja usupuhastajaid, kes konsumerismi ja raiskava majandusarengu koos kõigi järeltulevatelt põlvedelt karistamatult laenavate futuuridega põlu alla panevad ja esiplaanile toovad säästliku ja rohelisevõitu (mitte islami tähenduses) mõtteviisi.  Taastuvenergial, ökotranspordil ja biopakendil on ehk šanssi ennast viimaks kehtestada?  Kus on roheline Püha Franciscus? . 

Kui consumer confidence taastuks justnimelt tehnoloogilise uuenduse kaudu ja abil, siis saaksime ehk sõna konfidents esmase tähenduse (enesekindlus, häbematus; ka jultumus) juurest nihkuda uue kvaliteetsema seoseni majanduse ja uskumise vahel.  Kui need, kel on mõju ja ressursse võtaksid tarbijat veenda uute toodete vajalikkuses, ettevõtjatel tekiks seda usku nähes sellelaadse tootmise ja teenuse pakkumisesoov, siis saaks turumajanduse taas käima, kuid juba ilma keskkonda armutult hävitavate komponentideta.

On täitsa mõeldav, et uue usu kuulutajate hulka kerkib ka uusi tegelasi, kuid kirikulugu ja majanduse ajalugu näitab, et enamasti võtab vaimulikkond ja kapitalikamandaja üle pigem uue usu kui oma töökohast loobub.