13.03.2009, 00:00
Mälestusi tarbimisühiskonnast
Eesti Inimarengu Aruanne 2008 on hauamonument tarbimisühiskonnale, leidis
üks raporti autoritest seltskonnavestluses. Tõepoolest, tuginedes
eelmiste aastate andmetele, näitab see Eesti inimese elukvaliteeti
möödunud ennenägematu majandusliku kasvu ajal. Eesti pole
inimarengu edetabelis kunagi olnud nii kõrgel kui nüüd
– 42. kohal. Riigi majandusedu on kahjuks saavutatud inimeste
tervise ja vaimse heaolu hinnaga, osutab raport. Karta on, et kaduvate
töökohtadega kaasnevad sotsiaalsed ja terviseprobleemid viivad
Eesti languskeerisesse ka inimarengu edetabelis.
Siiski ka
tõusu ajal, mida raport mõõdab, tarbis Eesti inimene
keskmiselt kaks korda vähem kui kodanik Saksamaal või Rootsis.
Tagantjärele ja sünget tulevikku silmas pidades on ehk lohutav teada
oma tegelikku positsiooni ajal, kus võis näida, et kõik
eestlased sõidavad Euroopa kõige uhkemate autodega. Saame
siiski rääkida olemuslikest muutustest eluviisis ehk postmodernismi
märkidest Eesti ühiskonnas; nii mõnigi inimene ei otsinud
vastust küsimusele “kes ma olen?” ehk oma
identiteeti mitte enam töö, rahvusliku kuuluvuse ega riikluse
kaudu, vaid elustiili- ja tarbimisvalikute abil. Uute teemadena tulid meie ellu
poodlemine ehk ostukeskuses tiirlemine, trenditarbimine ja valitud viis elada
ehk elustiil.
Eestis on tarbijatüübina olemas rohelised
konsumeristid, moodsate ökotoodete ostjad, kellele on olulised muu hulgas
kauba tootmise tingimused. On ka pillajaid, kes orienteeruvad
kallitele brändidele. Trenditarbimine, nii öko kui ka
rahapõletamine, on olnud tunnuslik ennekõike noortele,
15–29aastastele.
Kukkumine, mis lähiaastatel tulekul,
pole paljudele siiski kuigi kõrge. Suur osa eestlasi ei ole
õppinud eristama kaubamärke ja soetavad võimalikult
soodsalt vaid vajalikku. Pigem keskealised ja vanemad, väikelinnades
elavad inimesed on säästjad ja tarbimise kui tähendusrikka
tegevuse suhtes ükskõiksed. Neid on ligi 70 protsenti.
Keskmine eestlane on neil aastatel elanud isegi üsna ökoloogiliselt,
sorteerides (võib-olla trahvihirmus) prügi, korduvkasutades
kilekotte, kandes mitu hooaega samu riideid ja sõites
ühistranspordiga. Mitte sellepärast, et öko on trend, vaid
sellepärast, et enamaks polnud suurel osal eestlastel ka nn üldise
sissetulekute tõusu ajal võimalusi.
Sotsiaalteadlased
on alates inimarengu aruannete ilmumise algusest 1990ndatel tegelikult
edastanud üht ja sama sõnumit: et eestlased on majandusedu
tähtsustades unustanud inimese.
Aastaid pole valdavast
edudiskursusest pimestatud otsusetegijad neid kuulanud.
Nüüd, kui tarbimispidu on ametlikult läbi, on ühiskond
rohkem kui kunagi varem avatud teadlaste sõnumile: orienteeruda uutele
väärtustele.