Siiski ka tõusu ajal, mida raport mõõdab, tarbis Eesti inimene keskmiselt kaks korda vähem kui kodanik Saksamaal või Rootsis. Tagantjärele ja sünget tulevikku silmas pidades on ehk lohutav teada oma tegelikku positsiooni ajal, kus võis näida, et kõik eestlased sõidavad Euroopa kõige uhkemate autodega. Saame siiski rääkida olemuslikest muutustest eluviisis ehk postmodernismi märkidest Eesti ühiskonnas; nii mõnigi inimene ei otsinud vastust küsimusele “kes ma olen?” ehk oma identiteeti mitte enam töö, rahvusliku kuuluvuse ega riikluse kaudu, vaid elustiili- ja tarbimisvalikute abil. Uute teemadena tulid meie ellu poodlemine ehk ostukeskuses tiirlemine, trenditarbimine ja valitud viis elada ehk elustiil.


Eestis on tarbijatüübina olemas rohelised konsumeristid, moodsate ökotoodete ostjad, kellele on olulised muu hulgas kauba tootmise tingimused. On ka pillajaid, kes orienteeruvad kallitele brändidele. Trenditarbimine, nii öko kui ka rahapõletamine, on olnud tunnuslik ennekõike noortele, 15–29aastastele.


Kukkumine, mis lähiaastatel tulekul, pole paljudele siiski kuigi kõrge. Suur osa eestlasi ei ole õppinud eristama kaubamärke ja soetavad võimalikult soodsalt vaid vajalikku. Pigem keskealised ja vanemad, väikelinnades elavad inimesed on säästjad ja tarbimise kui tähendusrikka tegevuse suhtes ükskõiksed. Neid on  ligi 70 protsenti. Keskmine eestlane on neil aastatel elanud isegi üsna ökoloogiliselt, sorteerides (võib-olla trahvihirmus) prügi, korduvkasutades kilekotte, kandes mitu hooaega samu riideid ja sõites ühistranspordiga. Mitte sellepärast, et öko on trend, vaid sellepärast, et enamaks polnud suurel osal eestlastel ka nn üldise sissetulekute tõusu ajal võimalusi.


Sotsiaalteadlased on alates inimarengu aruannete ilmumise algusest 1990ndatel tegelikult edastanud üht ja sama sõnumit: et eestlased on majandus­edu tähtsustades unustanud inimese.


Aastaid pole valdavast edudiskursusest pimestatud otsusetegijad neid kuulanud. Nüüd, kui tarbimispidu on ametlikult läbi, on ühiskond rohkem kui kunagi varem avatud teadlaste sõnumile: orienteeruda uutele väärtustele.


Kui töö ja raha otsas, on tõesti kaks võimalust. Kas taga nutta möödunud rasvaseid aegu ja heituda või otsida elust seda, mida raha eest ei saa.