Mälukaotus hetkeks, jääknähtudega
Kui uskuda tiraaže, lugeja- ning vaatajanumbreid, otsitakse täna Eestis ja kogu maailmas meediast üha enam hetkelise põgenemise võimalusi, ahmides ülespumbatud tühja-tähja nagu stressis inimene kiirtoitu.
Meediateoreetikud on põhjendanud publiku soovi nautida kollase ajakirjanduse pseudoteemasid, konflikte ja draamakesi sooviga kogeda "sotsiaalset mälukaotust".
Põgenemist ei võimalda sealjuures mitte ainult glamuur, vaid ka sotsiaalporno: lugu inimesest, kes oleks prügikastis uinakut tehes äärepealt jäätmejaama sattunud, paneb enamikku unustama oma üsna tavalise elu talutavad kitsaskohad.
Me võime muidugi küsida: kas tänane seebiooperlik tegelikkus, näiteks poliitilise eliidi ettevõtmised, üldse erineb šõust? Kas on kuidagi olulisem teada, kuidas Edgar Savisaar kogub poliitilist profiiti, korraldades järjekordset kallist, mõttetut ja kärarikast rahvaküsitlust? Või kuidas järjekordne politseijuht oli roolis purjus? Näiliselt pole vahet, kas tegeleme Füürer Ruti või Juht Edgari tegemistega, mõlemad pakuvad meile head ajaviidet.
Priit Pullerits 15. novembri Postimehes tõdebki, et valgel ajakirjandusel on aeg kollase ees käed üles tõsta, sest kõmuajakirjandus on löögivalmim ja edukam kui end kvaliteedimärgiga ehtiv vana kooli meedia. Olen nõus kolleeg Pulleritsuga, kui ta väidab, et "enam pole põlastusväärseid teemasid".
Kuid - ja see on väga oluline vahetegemine - ajakirjanduse kollasust või turule orienteeritust ei määra siiski mitte teemad, vaid viis, kuidas teemat on käsitletud. Intervjuu filosoofiga võib osutuda banaalseks, kui intervjueerija uurib, millega ta oma kingi puhastab. Teaduslehekülg võib osutuda naljanurgaks. Päev Riigikogu rõdul võib lõppeda reportaažiga, kes saadikutest magas ja kes mängis ostumängu kleepsudega.
Teemad nagu "olla või mitte olla" ja "kas kliimamuutus on tegelik" ei taga iseenesest veel seda, et me saaksime öelda: see ongi kvaliteetajakirjandus! Isegi nii "kollane teema" nagu elusaade üksikvanematest võimaldab treida nii uudise Ruti ja Jaagu tülist kui ka arendada loo üksikvanemate tegelikust hakkamasaamisest tänases Eestis, miks mitte ka Ruti ja Jaagu lugu kasutades.
Suure ajakirjanduse hiilgeaeg jäi siiski 1960. aastatesse, kui valgete särkidega, suitsu kiskuvad reporterid paljastasid võimu kuritarvitamist ning poliitikute eraelu oli veel tabu. Tollasest telemaailmast tegi 2005 nostalgilise ja ülimalt stiilse filmi George Clooney. Kes pole näinud, vaadake: "Good Night and Good Luck!". Maailm on viimase viiekümne aasta jooksul muutunud ja ühiskonna huviorbiiti on tulnud üha enam nende hääl, kes varem olid vait: lihtsad inimesed, noored, naised. Räägitakse meedia intimeerumisest: privaatsfääri teemad on tulnud avalikkusse. Pereelu, mis varem oli ajakirjanduse jaoks mitteteema, tarbijateemad... (Ja kas tõeline, 24 tundi toimetuses elav reporter vanal heal ajal n-ö pehmetest eluvaldkondadest midagi teadiski?) Populaarajakirjanduse tõus kogu maailmas tähendab turujõudude võidukäiku, aga ka seda, et meedia muutub üha demokraatlikumaks. Koos selle varjukülgedega. Mitte enam ainult poliitiline ja majanduseliit, vaid ka tavalise inimese hääl ja mured on leidnud koha meedias.
Elu põhiküsimused ongi lihtsad, kui mõelda näiteks Puhhi filosoofiale või Ilmar Trulli luuletustele. See maailm on ühtaegu elementaarne ja kõikehaarav.
Lihtsate teemadega peab aga olema ettevaatlik: suur oht on käsitleda neid lihtsameelselt.
See tee on küll ühe otsa pilet - saad korraks publikuks juurde sada inimest, kellest ei olene midagi, aga kaotad kümme, kelle arvamus määrab ja keda kuulavad tegelikult ka need sada. Lõpptulemusena kaob ühiskonnast mõttekas diskussioon: kaob avalikkus selles mõttes, nagu me oleme sellega veel täna harjunud: et on üldse mingid suured teemad, mis hoiavad ühiskonda koos.
