Marek Strandberg Foto: Tanel Meos

Põlevkiviteema haakub Eestis müstifitseeritud, kuid paraku olematu edulooga kahes aspektis: energeetika ja keemiatööstus. Kusjuures keemiatööstuse valdav väljund pole samuti muu kui kütusvedelik, mis ka suurimate ponnistuste puhul ei sobi tsiviilühiskondade reeglitele vastavaks kütuseks.

Müüdi teine aspekt on olnud aastakümneid väide, et tänu põlevkivitööstusele säilivad töökohad ja lahendatakse Ida-Virumaal mingit sotsiaalset probleemi. Aga juba 1993. aastal koostatud Eesti energeetikasektori esimeses arengukavas sisaldus majanduslik baastõde, mida kõik hilisemad riigikogu ja valitsuste koosseisud nagu ka Eesti Energia juhid suutsid järjekindlalt eirata. Kavas öeldi, et kui energiale (loe: elektrile) ei kehtestata investeeringuid tagasi toota suutvat hinda, kas või toonases ajas vaadeldes mõistliku tuleviku vältel, ei saa rääkida selle valdkonna jätkusuutlikkusest.

Mantra, et nii ei saa ju teha, sest siis tõuseb ka elektri hind ja seejärel tekivad probleemid Kirde-Eestis ning meie majanduses tervikuna, leidis kohe koha ka Eesti Energia juhtide keeles ja meeles. Seda on korranud nii nüüd Tallinna Tehnikaülikooli kuratooriumi liikmeks määratud Gunnar Okk nimetatud energia­ettevõtet juhtides kui samas kuratooriumis oma luigelaulu esitanud Sandor Liive.

Kyoto kliimalepe sõlmiti 1997. aastal. Selle iseloom osutas üsna selgelt asjaolule, et aeg on mõelda muude kui fossiilsete toormeallikate peale, mis kasutavad maasse deponeerunud süsihappegaasi. Eesti ja Tartu ülikooliga seotud keemik Wilhelm Ostwald osutas juba eelmise sajandi alul, et majandusele on möödapääsmatu liikuda päikeseenergia enda, mitte selle aegade jooksul deponeeritud vormi kasutamise poole. Tema meelest on mõistlikum elatuda ning majandada ikka kasumi (juurdekasvu) arvel, mitte põletada pärandit. Tooraine kättesaadavuse mõttes ei muutu me iialgi naftariikide sarnaseks, kus piltlikult näppu maasse torgates purskab välja sulasütt. Ameerika kosmoseagentuur NASA on ennustanud, et päiksekiirguse tsüklilisus võib 2020.–2030. aastate vahel põhjustada uue nn mikrojääaja tekke. See ei kergenda aga ühelgi moel asjaolu, et kliimaga on laiemas plaanis lood kehvad ning päikseaktiivsuse taastudes astutakse taas soojenevale saunalavale.

Soojusmasinatel põhinev energeetika on seni valdav ja mahukas kogu maailmas. Asjaolu, et Eestis on võimalik kasutada üsna kehva kütteväärtusega ning märkimisväärse väävlikogusega maavara, et sellest põletades elektrivoolu toota, pole kindlasti innovatsiooni ega ka sellega seotud jätkusuutlike töökohtade allikas. Suurbritannias lõpetab viimane söe allmaakaevandus oma tegevuse selle aasta lõpus. Otsa saab ligi kolmsada aastat kestnud energeetikaajastu üks aspekte. Meie olud ei erine sellest kuigivõrd, aga meie müüdid püüavad ikka ülal pidada lootust, et põlevkivis on peidus mingi filosoofiline kivi, mis kõik rikkaks ja õnnelikuks teeb. Tegelikult ikkagi ei ole. Soojusmasinate ajastu energiamuundajatena hakkab vist kah ühele poole saama. Taani toodab 1,4 korda rohkem energiat taastuv­allikaist, kui tarbib, Rootsi Vattenfall sulgeb oma tuumajaamad kui avatud turu oludes perspektiivitud tootmisüksused.

Läbi kukkunud on ka müüt, nagu lahendaks põlevkivist kinni hoidmine majandusprotsessis sotsiaalseid või majanduslikke küsimusi. Kui isegi kümnendi eest oleks tehtud pööre taastuvenergeetika suunas, oleks see muutus tekitanud piisavalt töökohti ja seda ühtlaselt üle Eesti. Inimesed liiguvad sinna, kus on tööd, ning tehniliselt igati haritud idavirumaalased oleksid loomulikul moel juba aastaid tagasi leidnud nende taipu ning oskusi nõudvat tööd üle Eesti. Aga nüüdki pole hilja sellist muudatust kavandada ja ellu viia. Miks? Sest põlevkiviettevõtlus on nii majanduslik kui poliitiline lõks ka selles mõttes, et poliitiliste pingete tõttu tõusev naftahind tekitab lootust. Kallilt õlistatav ja veelgi kallimalt kõlblikuks mootorikütuseks muudetavana annab põlevkivi kasumilootust. Nafta hinna langedes aga asendub see majandusliku õnnetuse ning nukrameelsusega.

Eesti keemiatööstus oli nõukaajal üheülbaline – väetised, õlid ja põlevkivifenoolidest tehtud liimvaigud. See ei olekski saanud pikalt püsida ilma plaanimajanduse käskudele ja korraldustele tuginenud turuta. Uut keemia- ja materjalitööstust pole aga Eestisse tekkinud. Vähesedki innovaatilised ettevõtjad kolivad oma tootmisi Eestist eemale. Viimati tegi seda Skeleton oma superkondensaatoritega, sest siin jäi rahast ja mõistmisest ilmselt puudu. Nende ettevõtmisi uutel materjalidel töötavate energiasalvestite osas toetab täna hoopis Saksamaa maksumaksja. Pole ajaloos miskit uut, sest samal moel ei leidnud Eestis toetust ei minikaamera leiutaja Walter Zapp ega imetabaselt hea õhutõrjearvuti leiutanud Karl Papello. Olgu öeldud, et innovatsioon ja töökohad pole alati ja nii otse seotud, kui arvatakse. Innovatsioon võib tähendada uusi turge, aga mitte ilmtingimata töökohtade lisandumist. Heal juhul võib nende arv säilida või saadakse ehk rohkem maksuraha. Uue keemiatööstuse eelduseks ei ole kaugeltki möödapääsmatu vajadus põlevkivi kaevandada. Nüüd, kus TTÜs on Euroopa Liidu toel olemas rohelise keemia õppetool ja selles vallas teadusetegijad ja õppejõud, on võimalik keemiatööstuses edasi minna ka põlevkivita. Mõistagi ei saa niisugune otsus sündida üleöö. Samas on selliseks tehnoloogia­vahetuseks aega olnud tervelt kaks aastakümmet.

Pärast elektrienergia ­vabaturu käivitumist pole olemas enam riiklikku teemat nimega “Eesti oma elektrienergia ja selle hind”. Voolu hind tuleb turult ning näib, et turud ning üldisemad poliitilised suundumused pigem siiski eelistavad taastuvast algest muundatud voolu. ­Aeguv fossiilenergeetika on ulatuslikult ja globaalselt rahaliselt subsideeritud, nagu seda on ka tuumaenergeetika. Selle subsideerimise kaudseks osaks on ka arvukad peetud naftasõjad. Ka Eesti sõdurid on hukkunud ja viga saanud osalt just naftaajastu väärtusi kaitstes. Fossiil­energeetika toetusviiside varjatus on andnud alust mõlgutusteks teemal, et taastuvenergia toetused teevad elektrienergia hinna kõrgeks. Vastupidi – just taastuvenergeetika tagab globaalpoliitilise sõltumatuse ning töökohtade püsivuse.

Naftahinna alanedes ärgatakse Eestis taas põlevkivimüüdi unest ning arvatakse, et riik ja maksumaksja peaksid oma abikäe ulatama, et elustada seda reliktmajanduse haru. Nii pole seda vaja ka põlevkiviäris. Ida-Virumaa pinged on pigem pärit sisulise innovatsioonivõime puudumisest alustööstuses. Lootust selleks on tänase hetkega aga taas vähem, sest tehnoloogilise innovatsiooni üks võimalik allikas, Tallinna Tehnikaülikool, vaevleb üha rektori nurisünnitamise käes ning üllatus-üllatus: selle käki meisterdajateks on samad tegelased, kes on olnud ka põlevkivireligiooni innukamateks usu­juhtideks ning ketserite põletajateks.