Marek Tamm: Miks ma toetan Ühtse Eesti aktsiooni?
Esinedes Eesti Koostöö Kogu konverentsil “Eesti pärast eurot” (25.11.2009), tõdes Jüri Raidla võrdlemisi selgelt: Eesti riik on saanud valmis. Ja meil tuleks pidada hoogu üha uute seaduste ja regulatsioonide välja töötamisega, sest nende juurdetulv ei muuda meie riiki paremaks, vaid jäigemaks.
Pool aastat hiljem rõhutas Hans H. Luik oma sissejuhatavas sõnavõtus Marju Lauristini raamatu “Punane ja sinine” esitlusel Tallinnas (12.4), et Eesti Vabariiki on saanud liiga palju. Kui veel mõni aasta tagasi pühendusime kõik selle riigi ülesehitustööle, siis nüüd on oht, et ehitame ta nii suureks, et ise enam ära ei mahugi. Lauristin omakorda oli paar nädalat varem Eesti Päevalehes (22.3) uut Eesti inimarengu aruannet kommenteerides tõdenud: “Paistab, et Eesti ühiskond on sulgumise faasis.”
Tema seisukohale sekundeeris hiljuti Mall Hellam intervjuus Eesti Ekspressile (22.4): “Praegu on sära poliitikute silmist kadunud. Valitseb letargia, apaatia, huvi puudus. Poliitikud on muutunud halvas mõttes professionaalseks, neid huvitab ainult nende oma agenda.” Soome ja Eesti vahet sõitev sotsioloog Mikko Lagerspetz väljendas paar päeva varem analoogset muret: “Mind paneb praeguses Eestis muretsema esile kerkiv arusaam, justkui oleks ainult üks tõde, mida kõik peavad tunnistama.” (EPL Möte, 20.4.) Ja seda näidete rida võiks veel pikalt jätkata.
Minu jaoks kannavad kõik need eri nurga alt tehtud tähelepanekud ühte selget sõnumit: Eestit ähvardab vaimne ja poliitiline sumbumine. Riik võtab endale üha suuremaid eesõigusi, otsustamine on koondunud parteide tagatubadesse, erimeelsusi püütakse tasalülitada eestimeelsuse nõude varjus.
Kuidas me oleme sellisesse olukorda jõudnud? Usutavasti on tegureid väga palju: noore riigi paratamatu arengufaas, kus ei suudeta ümber häälestuda aktiivsest ülesehitustööst (üha uute reeglite väljatöötamisest) loovale arendustööle; liitumine Euroopa Liiduga, mis meelitas loorberitele puhkama ja veeretas vastutuse Brüsselisse; suutmatus tulla toime rahvusvähemustega, mis vallandas aprillirahutused ja teravdas rahvuslikke lõhesid; Gruusia sõda, mis äratas ellu veidi raugenud hirmud Venemaa ees; Nord Streami projekt, mis süvendas hüljatuse ja sissepiiratuse tunnet. Ja sedagi rida võiks veel ilmselt pikalt jätkata.
Kuid sotsiaalset sumbumist on soodustanud mitmed sisepoliitilised allhoovused. Neist kaks tunduvad mulle eriti olulised. Esiteks paremtiiva sisekonkurentsis sündinud omapärane neoliberaalne rahvuslus, mis on kujundanud Eesti võimupoliitikute ideoloogilise horisondi uuel aastatuhandel. Ja teiseks süvenev tendents tõlgendada kõiki poliitilisi ja sotsiaalseid probleeme julgeolekupoliitika võtmes, ehk see, mida eespool osundatud intervjuus nimetas Mikko Lagerspetz “kõikide teemade julgeolekustamiseks”.
Kõige selgemalt peegelduvad mõlemad ideoloogilised hoiakud meie praeguse kaitseministri sõnavõttudes. Lahates läinud aasta lõpul Eesti infojulgeoleku riske, jõudis ta üsna ootamatute järeldusteni. Tsiteerin: “Kuid rahvusliku infojulgeoleku seisukohalt peab meil olema mitte ainult ametkondlik organisatsioon, vaid ka rahvuslik immuunmehhanism niisuguste riskide ja neid kandvate viiruste äratundmiseks ja nendega toime tulekuks. Peame teadma, et ka professori tiitel ega eduka ärimehe maine ei muuda kedagi automaatselt nakkusvabaks.” (EPL Möte 23.12.2009.) Ei saa salata, et hakatuseks mõjub kaunis jahmatavalt autori kujundikasutus: rahvust käsitatakse siin bioloogilises võtmes, seda tuleb hoolega kaitsta väliste viiruste ja haiguste eest. See on kõnepruuk, mis minu hinnangul kuulub ühte teise ajastusse ja teise režiimi. Isegi kui seda ei kuule tänapäeva Eestis esimest korda, meenutame Hando Runneli mõne aja tagust tõdemust sellest, kuidas Eesti rahvast ähvardab saastamine teiste rahvastega (Delfi 13.12.2008).
Kuid samavõrd mõjub võõristavalt kaitseministri üleskutse koonduda üheks vaimseks rindeks, et vaenlane ei suudaks meid murda. Tsiteerin: “Infoühiskonna strateegilised vastasseisud ja võitlused toimuvad olulises osas meie kõigi peades. Seetõttu oleme igaüks justkui sõdur lahinguväljal ja teistpidi osake sellest lahinguväljast. Võitluse tulemuse määrab meie meelekindlus ja usk iseendasse. Selle määrab oskus eristada sõpru vaenlastest, valmisolek leida uusi sõpru ja liitlasi ning neid mõista, jäädes kõigele vaatamata iseendaks.”
Mina loen siit välja, et meil valitseb mentaalne sõjaseisukord, kõik peavad kaevuma ideoloogilistesse kaevikutesse ja paljastama pühendunult vaenlasi. Ma ei jaga seda militaarset maailmapilti, mis käsitab ühiskonda sõjaväljana. Ma ei leia, et Eesti on vaenlaste poolt sisse piiratud ja meid kummitab ideoloogiline nakkusoht. See ei tähenda, et ma ei peaks oluliseks Eesti julgeolekut, vaid ma ei taha, et meie kaitsmise sildi all kärbitakse meie mõtte- ja sõnavabadust. Meenutan, kuidas alles eelmine aasta soovis Riigikogu piirata meie õigust avaldada avalikult meelt, tuues põhjenduseks riiklikud huvid.
Eestis on kujunenud olukord, kus mittenõustumist valitsusega kiputakse käsitama ebalojaalsusena Eesti riigile. Poliitika pole enam kõigi inimeste ühine asi, vaid kildkondlik tegevus, mis ennast ise taastoodab. Nõustun Mart Laari hiljutise tõdemusega (PM 24.4), et Eesti poliitikat päästaks põlvkondlik vahetus. Kuid kahjuks ei paista seda uut põlvkonda kusagilt. Silmapiiril on ainult kutselised noorpoliitikud, kelle silmaring ei ulatu enamasti kaugemale parteikontori koridoridest.
Kas meid kummitavast vaimsest ja poliitilisest sumbumisest on väljapääs? Ma näen ainult ühte: inimesed peavad kasvatama kriitilist meelt ja kodanikujulgust, et mitte lasta endale peale suruda ideoloogiat, mis näeb kõikjal ainult vaenlasi ja väidab esindavat ühte jagamatut tõde. NO99 teatri algatatud aktsioon Ühtne Eesti on üks oluline samm selles suunas. Ma loodan, et see ei jää viimaseks.
