Andrei Hvostovi siiras jutt (LP 20.4 ja EPL 22.4) mõjus paljudele nagu lapse hüüatus muinasjutus: „Kuningas on alasti!” Nad teadsid, et asjalood on just nii, nagu on, kuid nii siiralt ja nii valju häälega sellest ei räägita. Loo vastukajadest on nüüd kooruma hakanud uus teema: mitte hooldamine ja selle raskus, vaid suremine ja iseenda eest hoolitsemine.

Tuuli Jõesaar haaras kinni Taavi Rõivase väljendatud mõttest (EPL 29.4), et vanainimese kinnisvara tuleks välja üürida, ja hüüatas emotsionaalselt (EPL 30.4), et kui vanurilt tema kodu ära võtta, siis see panebki ta kiiremini hääbuma: siis jõuab talle kohale, et tagasiteed ei ole, nüüd on aeg surra.

Eluvõõras jutt

Rõivase soovitus korterit välja üürida on muidugi rumal – vanainimeste ja pikaaegsete voodihaigete korterid ei ole üldjuhul otsemaid üürimiskõlblikud, neis on vaja enne üürileandmist remonti teha.

Sama eluvõõras on jutt, et suremine jõuab vanainimesele kohale ootamatu avastusena, mis šokeerib ja nullib äkitselt seni veel soonis pakitsenud elutahte. Ma muidugi ei mõtle seda, et surma peaks kogu elu muudkui ootama.Nii nagu inimeste elu on erinev, on erinev ka nende surm. Mõni põrutab hooga vastu seina, teine kidub, kolmas hääbub, mõnel õnnestub surra väärikalt, teine teeb seda suure publikumenuga, kolmas kaob lihtsalt ühel hetkel orbiidilt. Mõni haarab ohjad enda kätte, teine laseb end kanda minnalaskmismeeleolust... Kui elamisest on võimalik kõrvale hiilida, olgu siis vaikselt nurka pugedes või end rutiini mattes, siis vikatimees otsib ühel päeval üles meid kõiki. Surm tuleb, see on kindel. Millal? See on juba iseasi, kuid me peaksime selleks valmistuma.

Surmaks valmistumise viise on erinevaid. Räägin siin sellest hooldekodu või vanadekodu hirmu/lootuse valguses. Tänased vanainimesed on elanud oma nooruses ja keskeaski teistsuguses ühiskonnas: korter oli riigi oma, hoolde- või vanadekodusse sattumise ees oli suur hirm, sest ega seal mingit lusti ja lillepidu polnud. Selleks, et endale kuldset elusügist kindlustada, polnudki suurt muud teha kui lapsi. Siis oli lootus, et lapsed toetavad ja hoolitsevad.

Tänapäeva noorem põlvkond on näinud teistsugust elu ja meie peaksime teadma, et laste olemasolu ei ole kuldse elusügise jaoks piisav garantii. Nad võivad mööda maailma laiali lennata või elada ise oludes, mis pole just kiita. Lühidalt: neil on oma elu.

Kõikidel hooldajatel on õigus elada oma elu ja sellele peab mõtlema nii riik kui ka iga inimene ise. Tänapäeval peame me teadma, et kõik maksab raha. Mina ei ole kindlustanud oma elu paljude laste kasvatamisega, kõigile pole seda antudki. Küll aga tunnistasin ühel hetkel, et nüüd olen juba piisavalt vana selleks, et hakata vanuripäevadele mõtlema. Ostsin pika laenuga korteri ja sõlmisin elukindlustuse.

Kuldne elusügis

Mõtlesin väga pragmaatiliselt, et kui pensipõlveni välja vean ja juhtun olema üksik vanainimene, siis on mul vähemalt hinge taga korter, mille saab vajaduse korral maha müüa või välja üürida, abiks seegi. Ega kodu pole see, mida endaga hauda kaasa vead, see on ikka hing, mille eest tuleb hoolt kanda.

Ma pole kindel, et tahaksin kõrges eas kommuunielu proovida, nagu Hvostov soovitas, kuigi ka see on väga hea mõte. Need, kel pole võimalust kinnisvara hinge taha sebida, saavad suunata rohkem tähelepanu oma keha korrashoiule – liikuda, hingata, jälgida, mida suhu panna, õigel ajal aega maha võtta ja puhata... Kõik see muidugi ei taga, et siiski midagi ei juhtu ja ikkagi ei lõpetata abivajava voodihaigena. Kokkuvõttes ei garanteeri ei lapsed, kinnisvara, kindlustus ega tervislikud eluviisid seda, et kuskilt ei tule mingi sandistav pauk. Siin läheb vaja ka riigi toetust, konkreetset abi, mitte soovitusi sõbrannadele helistada või korter välja üürida. Ja mitte mingit mupolikku käitumist, et kuigi õigus on olemas, siis kuna sa seda liigutust ei teinud, siis vääname trahvi.

Surra tuleb kõigil

Rõhutan veel kord: õigus elule, OMA elule on kõigil, kes on siia ilma sündinud. Ja teine elu põhitõde: surra tuleb meil kõigil. Selleks on võimalik valmistuda – ISE, OMA surmaks. Kui riigil ei ole vahendeid, millega leevendada hooldatavate ja hooldajate piinu, kui riik ei ole võimeline tagama oma kodanikele väärikat elu, siis peaks hakkama mõtlema eutanaasia seadustamisele. Õigupoolest pole tähtis see, kas kellegi kodu saab maha müüa või välja üürida, vaid see, et nii nagu inimesel on õigus elada väärikat elu, on tal ka õigus väärikalt surra. Surm on elu osa, selle ees silmade kinnipigistamine ei aita. Kui pole võimalik aidata elada, siis peab olema võimalik aidata surra.

Mida saab meist teha igaüks, nüüd ja praegu? Saab alustada sellest, et mitte hukka mõista neid, kes soovivad puhkust, olgu selleks siis omastehooldaja, kes tahaks nädalat paar aastas hooldamisest eemal olla, või hooldatav, kes igatseks heita viimsesse unne. Inimvõimetel on piirid, igal inimesel on erinevad võimed – kogukond, kes ümbritseb, peab olema meelelaadilt toetav. Ei maksa teisi inimesi nende õnnetuses hurjutada, targutada, lolle soovitusi jagada ega halada. Tuleb toetada, kui seda palutakse, ja mitte hukka mõista. Sellest algab mõistmine.