Margit Tõnson: Mõnusam on ennast välja mõelda

Tõnu Õnnepalu leidis oma vanast aidast ühe väga vana kirjavahetuse.

Ameerikasse läinud venna kirjad Hiiumaale jäänud vennale, aastatest 1915–1939. Nende kirjade sisu, mis siitpoolt ookeani taha saadeti, pidi kirjanik ise välja mõtlema. Nõnda jõudis Draamateatri lavale tekst “Vennas”.

Selline ühepoolsus oli kirjavahetusele enne elektrooniliste vahendite leiutamist loomuomane. Ikkagi monoloogide vahetamine, kindlas vormis – kuidas sul läheb, vabanda, et vastus viibis, polnud nagu väga millestki kirjutada, polnud mahti ka, nüüd siis lõpuks istun maha ja...

Tänapäevase e-kirjavahetuse puhul on see omamoodi võluv ühepoolsus kadunud – nii saadetud kiri kui saadud kiri on mõlemad alati (see tähendab kuni kirjaserveri elu lõpuni või kuni töölepingu lõpetamiseni) olemas, alati üleloetavad. Kirjade vahetamise kiirus on kujuteldamatu ja võimalus ära unustada, milline inimene ma siis olin, kui ma sellise kirja kirjutasin, millele ma tolle vastuse sain, peaaegu puudub.