Margit Tõnson: Õnnelik Krõõt
Viis, kuidas teoses naiste ja meeste omavahelisi suhteid kujutatakse, on ikka sama kangusastmega groteski võtmes nagu need paljusid ahhetama panevad teleklipid. Naisepeks on Tammsaare poolt ülestähendatud külaühiskonnas justkui auasi ja ei ole seal keegi kuulnud, et teise inimesega, veel vähem naisega, rääkida tuleks – jumalaga, seda küll, jumalaga tuleb kõnelda ja kontakti otsida, aga teisele inimesele tuleb ikka aru malakaga pähe peksta, muidu ei teki teineteisemõistmist. Milleks meile veel need tõlkekirjanduse halli varjunditega pärlid, kui meil on juba “Tõde ja õigus”? Juba esimesel leheküljel “kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku”. Õnnetu Krõõt.
Lisaks inimestevahelistele suhetele keerab Tammsaare edukalt tuksi ka inimese suhte töö ja eneseteostusega. Töö on üks lõputu maa orjamine ning eneseteostus põhimõtteliselt oksüümoron – nagu keskööpäike, mis kunagi ei sära. Ennast tuleb Vargamäel esimese asjana “teostuse” võrrandist taandada, sest kõigi pudulojuste heaolu on alati olulisem kui enese oma. Iga egoistlikum tegu saab siin karistatud, surnud jäävad kummitama ja elavad kannatama.