Lisaks inimestevahelistele suhetele keerab Tammsaare edukalt tuksi ka inimese suhte töö ja eneseteostusega. Töö on üks lõputu maa orjamine ning eneseteostus põhimõtteliselt oksüümoron – nagu keskööpäike, mis kunagi ei sära. Ennast tuleb Vargamäel esimese asjana “teostuse” võrrandist taandada, sest kõigi pudulojuste heaolu on alati olulisem kui enese oma. Iga egoistlikum tegu saab siin karistatud, surnud jäävad kummitama ja elavad kannatama.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist