Margit Tõnson: Teiste elud
Kas sa tõesti istuksid nutitelefoniga Facebookis ja hoiaksid end kursis poolesaja “sõbra” postitustega, millest viis protsenti paigutub huumori, teine viis millegi positiivse täheldamise ning ülejäänud üheksakümmend protsenti vingumise, hädaldamise ja klatši kategooriasse?
Maris Sander intervjueerib tänases lehes igavusefilosoofiks tituleeritud Lars F. H. Svendseni, kes on küll kõva teoorias, kuid sööb praktikas oma sõnu. “Kui ma selle raamatu (äsja eesti keeles ilmunud “Igavuse filosoofia” — Toim.) kirjutasin, siis Facebooki polnud, aga nüüd on see muutunud üheks peamiseks ajaviitevahendiks. Aeg pole mitte võimalus, vaid miski, mis tuleb ära kulutada, surnuks lüüa,” ütleb ta, ning tunnistab, et ajakirjanikku oodates ei saanud temagi jagu kiusatusest iPad haarata ja Facebooki minna. On ütlemata inimlik, et temagi on haaratud illusioonist, nagu juhtuks elu seal, kus teda parasjagu pole.
Kuna minu puhul enesedistsipliin ei toiminud, tulin paar nädalat tagasi sõltuvusest vabanemiseks näoraamatust ära. Jah, ma tean, nad ei hävita mu profiili. Jah, ma tean, nad hoiavad seda igavesti alles. Aga see on nende mure. Ärajäämanähtusid pole seni veel ilmnenud ja negatiivsuse nivoo on tublisti langenud.
Seesama tõbi, mis juba ennemuistsetes juttudes väljendus perepoja käitumises, kes laia ilma õnne otsima läinult jõudis ringiga koju tagasi ja lõpuks defineeris oma õnne — enne ta täpselt ei teadnud, mida otsib –, on paisunud sotsiaalvõrgustike abiga epideemiaks: kui ma pole kõigega kursis, siis järelikult ma jään millestki olulisest ilma ja ei saa kunagi õnnelikuks! Aga me kõik ju teame, kuidas muinasjutt lõppes — õnn ootas perepoega kogu aeg koduukse kõrval.
Valem on lihtne: kuni sa ei tea, millega täpselt tahad kursis olla, püüad sa maniakaalselt olla kursis kõigega — aga see on võimatu ning tekitab stressi. Niisamuti ei saa keegi kogu aeg olla täiuslik ja ilmeksimatu.
Mulle meeldib mõelda, et kõik on võimalik, aga kõiki asju ei saa korraga. Ei saa keskendunult teiste elusid jälgides iseenda oma samasuguse tähendusrikkusega täita. Aga tõsta korraks pilk ekraanilt ja vaata, mis sul juba olemas on! Kas see pole mitte imeline?
