Sada aastat hiljem ei taha jutt nähtamatust klaasist, mis naise ja tema võimetele vastava karjääri vahel seisab, kuskile kaduda, mis sest, et vahepeal on väljutud industriaalühiskonnast ja tehakse esimesi samme teadmistepõhises maailmas, kus musklijõu ja vastupidavuse asemel on hinnas hoopis teise kaaluga isikuomadused. Aga harjumus ohvrit mängida ja hädaldada ning süüdistada teist sugupoolt taandub visalt.

Psühholoogid teavad, et inimene saab mõelda vaid üht mõtet korraga – ja siin pole sugudevahelisi erinevusi. Kui me mõtleme palgalõhest ja soolisest diskrimineerimisest, siis me ei saa samal ajal mõelda naistest tippjuhtide toolil ja võrdsetest võimalustest. See, millele me keskendume ja mida me usume, see ongi meie reaalsus – alateadlikult leiame maailma vaadeldes alati kinnituse oma uskumustele ja tõekspidamistele ning ignoreerime fakte, mis lähevad meie ettekujutusega vastuollu. Sestap maksab tähelepanelikult jälgida, millesse me usume.

Näiteks kirjanik Viivi Luik usub, et kirjutada tuleb sellest, mis piinlikkust valmistab. Kui palju erineks tema looming tänasest, kui ta usuks, et mitte ükski kogemus pole piinlik? Sest valik, kas ristida oma olemuselt neutraalne kogemus piinlikkust valmistavaks või hoopis arendavaks, on meie enda kätes. Piinlikkustunne ja häbitunne on ühiskondlikult aktsepteeritud repressioonivahendid. Last ei tohi lüüa, aga keegi ei loe üle verbaalseid hoope, nagu “häbi sul olgu” või “sa panid oma vanemad piinlikku olukorda”.

Edasipürgimise tegelik takistus ongi inimene ise ja tema hirmud, käsikäes madala enesehinnanguga, mille kujunemises on roll perekonnal, koolil, töökohakultuuril ja ühiskondlikel hoiakutel laiemalt. Kuid inimene pole enne täiskasvanu, kui ta lõpetab neile välistele impulssidele reageerimise ja heakskiidu ootamise.

2012. aasta lõpus koguneti Pärnu juhtimiskonverentsile arutlema ebaõnnestumise teemadel. Psühholoog Aleksander Pulveri ettekandest selgus, et hirm ise läbi kukkuda ja sallimatus teiste läbikukkumiste suhtes on omavahel seotud. See tähendab, et inimesed, kes kardavad enese ebaõnnestumisi, suhtuvad sallimatult teiste ebaõnnestumistesse. Ning ebaedu hirmu sisuks on kartus saada negatiivset hinnangut. Teisisõnu: kõiges on süüdi inimloomale kingituseks ja needuseks olev kujutlusvõime – sündmused, mida tegelikult ei ole veel toimunud, paistavad meile vaimusilmas reaalsed ja tekitavad juba praegu, tulevikust vaid mõeldes, täiesti reaalse emotsiooni. Aga kui see, mida kardame, tavaliselt tõeks ei saa, aga teostub see, mida poleks eluilmaski karta osanud, milleks siis üldse karta?

Hirm on üldinimlik – hirm küsida, hirm rumalana paista, hirm ennast avada, hirm laste turvalisuse pärast, hirm, mis tuleneb teadmatusest, protsesside mittetundmisest jne. Siin ei ole sugudevahelist ebavõrdsust. Hirmu ees oleme kõik võrdsed. Hirmu vähendamiseks on mõnikord hea kuulata lugusid sellest, kuidas teised on oma hirmudega toime tulnud.

54 protsenti Ameerika kirjanikest on naised. Ja need naised räägivad hea meelega oma läbikukkumistest, põhjas ära käimisest, hirmudest. Kui vaadata inspireerivaid TEDi loenguid (www.ted.com), jääb lausa mulje, et läbikukkumine ja sellest õppimine on nii mõnegi hea läbimüügiga naiskirjaniku trump, selle kogemuse edasiandmine aga omamoodi uus religioon, mida tuhandete jüngritega jagada.

Näiteks “Söö, palveta, armasta” autor Elizabeth Gilbert räägib, kuidas ta tuli pärast emotsionaalset kriisi sammhaaval välja hädaorust, milleks ta oma elu valede valikute tõttu oli muutnud. Psühholoog Brene Brown jutlustab kaasakiskuvalt haavatavusest, mida tuleks tänases ühiskonnas pühitseda, sest just haavatavus teeb meist inimese. Neuroloog Jill Bolte Taylor kõneleb kui püha vaimu puudutust tunda saanud nunn, kuidas peaksime üksteist armastama, sest me olemegi üks – teada sai ta sellest eriti dramaatilisel moel, kui insult halvas tema vasaku ajupoolkera tegevuse ja parem oli sunnitud töö üle võtma. Kaheksa aastat hiljem, kui ta oli uuesti kõnelema õppinud, otsustas ta oma kogemusest rääkida. Ja miljonid inimesed tahavad teda kuulata.

Paljudel meestel, kelle hulgas on antropoloog Helen Fisheri sõnul bioloogilistel põhjustel (suurem riskivalmidus jms) naistest enam geeniusi, aga ka samavõrra rohkem idioote, kaasneb nõrkuse tunnistamisega ikka veel teatav ebamugavustunne, aga ka meedia peksab ettevõtliku, kuid läbi kukkunud mehe suure rõõmuga tümaks, nii nagu sufražetid omal ajal trampisid jalge alla haprad orhideed.

Aga kuidas ennast ikkagi tegudele sundida, kui ebaõnn või hirm ebaõnne ees pärsib ihaldatud muutust? Multimiljonär Barbara Corcoranil, kes müüs oma kinnisvarafirma 2001. aastal 66 miljoni dollari eest, on kogemustepagasis üks inspireeriv lugu. Ta lõi oma firma koos rikka boyfriend’iga, kes hiljem nende sekretäriga abiellus ja Barbarale ühe maailma kõige võimsama motivatsioonikõne pidas. Ta ütles lihtsalt: “Sa ei saa ilma minuta hakkama”, ja Barbaral ei jäänud muud, kui tõestada vastupidist. Ego ei lubanud alla anda. Niisiis, mehed, öelge oma naisele, et ta ei saa hakkama, ja vaadake, mis juhtub. Naised, öelge oma meestele sedasama. Ja siis saja aasta pärast näeme, kas keegi veel mäletab väljendit sooline ebavõrdsus.

Mitte miski pole võimatu. Ja isegi siis, kui kukume esimesel korral läbi, tuleb proovida senikaua, kuni õnnestub. Edukas on see, kes tagasilöökide tulemusena ei tee korrektiive mitte oma enesehinnangus, vaid ainult tegevusplaanis. Daniel Vaarik nendib Memokraadi blogis, et ilmselt poleks naistel täna valimisõigust, kui sufražetid oleksid esimestest tagasilöökidest kohkunud. Täpselt nii – vaid see on täielikult läbi kukkunud, kes loobub proovimast.