Kuna vaimse vara ja autorsuse kaitse on jälle päevakorral, tohtis uuesti üle küsida, kas šeff võib varastada alluva ideid. Avalikkusele saksa poliitikute plagieeritud doktoritöid tutvustanud programmeerija pihta lastakse siit-sealt mürgiseid kriitikanooli. Konkreetselt heidetakse Martin Heidinsfelderile ette, et internetis nuhkijana võtab ta endale voli otsustada inimese saatuse üle, kui paljastab järjekordset (enamasti FDP) poliitikut. Need omakorda süüdistavad teda nii poliitilises kui materiaalses huvis paljastuste vastu.

Eriti omapärane on see, et kui 1000 poliitiku doktoridissertatsioonide läbivaatamise eesmärgiks seadnud Münsteri ülikooli professor Uwe Kamens 460-lt tipp-poliitikult neile kraadi toonud töid näha palus (“ära hoidmaks mõttetuid süüdistusi”, “et panna lõplik punkt kahtlustustele plagiaadis” jne), läkitati talle vaid 6 (kuus) doktoritööd. Vastuse vääriliseks pidas teda 70 nime Euroopa ja saksa poliitikas. Osalt just seetõttu luuakse nüüd Saksamaal keskne dissertatsioonide läbivaatamise komisjon, et tulevikus ei juhtuks selliseid piinlikke paljastusi, nagu neid mullu ridamisi ette tuli. “Me lähtume sellest, et 90% akadeemilise kraadi taotlejaist ei ole maha kirjutanud,” ütleb Kamenz. Nii – aga ülejäänud 10%?

Kuidas Saksamaal saada akadeemilist kraadi, kui aega on vähe ja sellegi sööb töötamine oma valijate heaks? Mida teha, kui visiitkaart ilma tiitlita dr pooltki nii ilus välja ei näe kui teistel? Ning kui kõigil on, välja arvatud minul? Veel kümmekond aastat tagasi oli selle saamine hõlbus, see ehk põhjustab vähest soovi seda kontrollida lasta. Nüüdseks on kraadiga kaubitsenud jälle priid, vastavate ülikoolide mainegi paranenud ja seadus vastu võetud, mis raha eest kraadi andmise kriminaalkuriteoks loeb. Nupukad tegelased on leidnud lahenduse, mida esindab Hamburgis baseeruv IAAD (Internationale Akademische Austauschdienst). Nime eeskujuks on ilmselgelt Saksa akadeemiline vahendusteenistus DAAD, mis juba palju aastaid vahendanud õppureid välismaalt Saksa, ainult et IAAD töötab teistpidi, tõotades abistada sakslasi mujal Euroopas kraadi soetamisel.

Näiteks politoloogiadoktori kraadi saavat kaitsta Küprosel ja Bratislavas. Ka audoktori tiitlit ei maksa põlata, see on Saksamaal teenimatult unustatud, kurdab IAAD juht dr Paul Jensen. Ometi toimub audoktori üleandmine avaliku elu üritusena nii poliitilise ja majanduselu kui ka ajakirjanduse esindajate kohalolekul. “Audoktorina olete ülikooli liige,” selgitab dr Jensen ja lisab, et osavõtt pidulikust sündmusest pole kohustuslik, tiitli saab kätte ka muidu.

Päris muidu ikka ei saa. Umbes

50 000 USA dollarit maksaks honoris causa Mehhikos, täpne summa, kus sisaldub ka annetus ülikoolile, antakse teada pärast tutvumist taotleja CVga. Annetus ei ole mitte tasu kraadi eest, sellega toetatakse mõnda uurimustööd või seatakse sisse professuur. Et ülikool peab ikka olema lõpetatud, selgub nõutud dokumentide nimekirjast.

Pigem juba Comeniuse ülikool Slovakkias, kus lihtsa doktori saab kätte 21 500 euro eest!

Arusaadav, et vaesed Ida-Euroopa ülikoolid olid varem lääne rahale altid ja valmis igasugu lepinguid sõlmima. Tahaks kangesti loota, et neis omandatud akadeemilised kraadid plagiaadiotsijaile internetis kunagi ette ei jääks.