Millises Eestis me siis elada tahame? Mida me vajame? Mida me nõuame?
Me oleme kindlad, et majandus ei tohi õitseda inimeste kasuahnuse najal.

Raha kultus on viinud meid majanduslikku ja moraalsesse pankrotti. Meie põlvkonna idüll pole kindlasti enam materiaalse külluse paradiis, kuhu jõuavad vähesed. Me tahame, et sotsiaalne ebavõrdsus oleks väiksem. Miks meie poliitikud ei küsi endalt ikka veel, et miks viiendik rahvast elab vaesuses?

Eesti majanduspoliitika on läbi ja lõhki parempoolne, aga ootused sotsiaalsete tagatiste osas üha vasakpoolsemad. Küsimus on selles, kuidas leida tee, mis ei takistaks riigi arengut, aga annaks igale inimesele võimaluse inimväärseks eluks.

Küünilised mängud võimu ja staatuse pärast peavad poliitilises kultuuris andma teed siirale hoolimisele riigist ja elanikest. Poliitiline marionetiteater ajab kõiki vihale. Poliitikud, me ei usu teisse enam ammu, sest te räägite meile vaadetest, millest te enam isegi aru ei saa.  
Me tahame rohkem otsustusõigust riigis toimuva üle, sest selgelt on liiga palju võimu inimestel, keda me ei usalda ja kes on ametis valimissüsteemi vigade tõttu. Pioneerirühmade põhimõtetel toimivad parteid on muutunud ohtlikeks lambakarjadeks, mitte säravat eliiti koondavateks mõttekodadeks, nagu tegelikult oleks vaja.

Lõpetame vähemuste ahistamise! Anname samasoolistele õiguse seadustada oma partnerlus. See on lihtsalt juba piinlik, kui tagurlik on meie riigi poliitika selles küsimuses. Saame lõpuks ometi üle oma hirmudest eri rasside, usundite ja rahvuste ees!

Soovime, et lõpeks venelaste kartmine ja ignoreerimine. Nad on meie riigi rahvas. Aitame neil siin hakkama saada ja näitame, et nad on Eestis oma kodus, mitte külas.

Kliimast. Aeg on leppida sellega, et kliima soojeneb. See ei ole mingi usu küsimus, vaid teaduslik fakt. Võtame ette reaalseid samme, et kliima muutumine ei lõpeks katastroofiga. Meie endi lapsed peavad siin edasi elama!

Haridus peab saama prioriteediks number üks. Tuupimiskesksed koolid muutugu loovaid, mõtlevaid ja analüüsivaid inimesi kasvatavateks keskkondadeks. Samamoodi on eluliselt vaja, et kõrgharidus puutuks rohkem kokku reaalse eluga ja arvestaks tööturu vajadustega.

Meil ei ole vaja järgmisi kõrgharitud töötute põlvkondi, milleks me ise oleme esimestena muutumas.

Ja lõpuks nõuame, et lõpetataks inimeste vabadusi piirav poliitika.

Me vajame hoopis rohkem vabadusi. Ja hoolimist!