.

Olen üks selle autoreid ja tahaksin tutvustada meie venekeelsete kaasmaalaste sotsioloogiliste porteede galeriid, mis on küsitlustulemuste põhjal kokku pandud. Ehk aitab see vabaneda mõnest halvustavast streotüübist või ebarealistlikust ootusest.

Eesti lõimumispoliitika on olnud rõhutatult keelekeskne — lähtudes kõnekäänust „kus keel, seal meel”. Sihiks on eesti keele üldine kasutamine riigikeelena, sh Ida-Virumaa venekeelsetes enklaavides. Riigikeel on eduka toimetuleku põhikriteerium nii kodakondsuseksamil kui ka tööturul. „Meelest” ja „koosmeelest” rohkem tähtsustatakse testitulemusi ja kvalifikatsioonistandardeid.

Eesti tööjõuturu areng (rahvastik vananeb, noored rändavad välja) on aga sundinud vaatama lõimumispoliitikale teisest küljest — kui võimalusele hoida ja kasvatada Eesti inimvara. Viimase 20 aastaga on Eestis sündinud ja kasvanud enam kui 80 000 vene ja teistest rahvustest noort. Parimas eneseteostuse eas — ehk 20–40-aastastest — moodustavad mitte-eestlased kolmandiku. Milline on nende positsioon tööturul, kas nad saavad ja tahavad oma võimeid parimal viisil Eesti ühiskonna ja majanduse heaks rakendada? Kuivõrd on teistest rahvustest noored motiveeritud siduma oma tulevikku Eestiga? Nende noorte mõttemaailm on kujunenud vabas Eestis, suheldes õpetajate, koolikaaslaste, vanemate ja vanavanematega, aga ka nii vene- kui ka eestikeelse meediaga. Milline on nende mõttemaailm, millised väärtused ja hoiakud seda iseloomustavad? Kas seda võib iseloomustada kui eestilikku, euroopalikku, läänelikku või hoopis kui Venemaa-meelset?

Eesti või Venemaa

Monitooringu andmestik näitab kuivas arvude keeles, et Eesti riiki peab usaldusväärseks ja atraktiivseks enamik eestikeelseid vastajaid. Alla 30-aastastest venekeelsetest noortest suur osa on küll oma siinse eluga suhteliselt rahul (65%), kuid ei tunne end Eesti rahva hulka kuuluvana (51%). Vaid kolmandik neist (31%) usaldab Eesti riiki, iga neljas (24%) tahab siit päriselt lahkuda. Venekeelse noorsoo nõrk seos Eesti riigiga avaldub ka kodakondsuse andmetes: 20–29-aastastest on nende enda sõnul Eesti kodakondsusega vaid 60%,16% aga on
eelistanud võtta Venemaa kodakondsuse. Ka nendest, kellel on määratlemata kodakondsus, eelistab tervelt 24% Eesti kodakondsusele Venemaa oma.

Neid arve vaadates on selge, kui petlik on kujutlus, et aeg ja põlvkondade vahetus lahendab lõimimisprobleemid iseenesest ja et siin sündinud ja kasvanud noorem põlvkond sulandub kergesti Eesti ühiskonda. On aeg märgata ja mõista venekeelses elanikonnas kasvavat sisemist erimeelsust ja Eestisse suhtumise ning meie suhteliselt karmis ühiskondlikus ja majanduslikus keskkonnas toimetuleku ja kohanemisvõime poolest eri rühmadeks jaotumist.

Viis lõimumismustrit

Andmete põhjal püüdsime luua pildi eri mustritest, mis iseloomustavad teistest rahvustest elanike edukamat või vähem edukat sulandumist. Võtsime mustrite väljajoonistamise aluseks lõimumise kolm olulist külge: 1) eesti keele oskus ja eesti keele aktiivne kasutamine suhtluses, 2) kodanikuidentiteet, mida väljendab Eesti kodakondsuse omamine (või soovimine), enese seostamine Eestiga kui oma ainsa kodumaaga ning enda määratlemine osana Eesti rahvast, 3) kaasalöömise Eesti ühiskonna elus valimistel või kodanikuühiskonnas osalemise kaudu.

Andmete analüüsimiseks võtsime appi statistilise menetluse, mida nimetatakse klaster-analüüsiks. Välja joonistus viis lõimumismustrit. Nägime, et venekeelne elanikkond jaguneb sisuliselt pooleks: ligi pooled on enam-vähem edukalt lõimunud, ülejäänud vähem või mitte eriti. Räägin nendest rühmadest lähemalt.

A. Edukad lõimunud (21% teistest rahvustest)
Nooremad (kõrg)haritud valgekraed või juhid. Tulevad majanduslikult hästi toime. Peavad end kesk- või kõrgkihti kuuluvaks. Eestis sündinud ja hariduse saanud. Oskavad eesti keelt hästi ja tulevad hästi toime. Üldjuhul Eesti kodanikud (80%). Tugev kodanikuidentiteet (79% peab end Eesti rahva hulka kuuluvaks). Keskmisest enam usaldavad Eesti riiki ja institutsioone. Elavad ja töötavad eestikeelses keskkonnas, sõprade ja tuttavate seas on palju eestlasi. Räägivad vabalt eesti keelt. Aktiivsed meediatarbijad, jälgivad eestikeelset meediat ja eelistavad seda Vene kanalitele. Suhteliselt ükskõiksed Eesti venekeelse meedia vastu. Tahavad, et neid peetaks võrdseks partneriks.

Nad on tundlikud eelarvamusliku kohtlemise suhtes: tajuvad teravalt diskrimineerivaid ja konfliktseid olukordi. Peavad tähtsaks kvaliteetse kõrghariduse kättesaadavust ja karjäärivõimalusi, nende puudumise korral kaaluvad Eestist lahkumist. Elavad Tallinnas, Tartus või muudes linnades. Ida-Virumaal esineb seda rühma vähe.

B. Venekeelsed Eesti patrioodid (16%)
Pensionärid ja vanemas keskeas inimesed, kel on kesk- või kutseharidus, veerandil kõrgharidus. Peavad end keskklassi kuuluvaks, majanduslik toimetulek kehvapoolne. Väike sissetulek, vähene rahulolu. 83% sellest rühmast kurvastab viimaste aastate muutuste pärast.
Väga tugev kodanikuidentiteet: üle 90% tunneb kuuluvust Eesti rahva hulka ja peab Eestit ainsaks kodumaaks. Enam kui poolte vanavanemad on Eestis sündinud. 82% sellest rühmast on Eesti kodanikud (võimalik, et suur osa ka sünnipärased kodanikud). Samal ajal on selle rühma eesti keele oskus tagasihoidlik (40% hea keeleoskusega), kuigi keskmisest rohkem hinnatakse eestlastega suhtlemist. Osalevad aktiivselt rahvuskultuuriseltsides, peavad olulisemaks ka religiooni. Ei arva, et oleksid diskrimineeritud. Elavad Tallinnas või Ida-Virumaal.

C. Eestikeelsed aktiivsed ja kriitilised (13%)
Kõige noorem rühm: 52% on alla 35-aastased. Majanduslikult kindlustatud, ambitsioonikad ja kriitilised. See muster on levinuim õppurite seas. Oskavad eesti keelt väga hästi, kuid suhtlevad eestlastega vähe.
Kodanikuidentiteet on nõrk: vaid 44% peab end Eesti rahva hulka kuuluvaks. Vaid 56% on Eesti kodanikud, Eesti kodakondsus olevat „vähevajalik” ja halva mainega. Pooled nimetavad kodumaaks mõnda muud riiki (Venemaa, Ukraina, Soome). Suhtuvad umbusklikult nii Eesti kui ka Vene riigi poliitikasse. Jälgivad eestikeelset meediat. Valimas käib see rühm vähe, kuid alternatiivne poliitiline aktiivsus on suurim. Rahulolematud kvaliteetse kõrghariduse kättesaadavusega ja eneseteostusvõimalustega, suur osa valmis Eestist lahkuma.

D. Vähelõimunud ( 29%)
Väiksema sissetulekuga, end keskmisest madalamasse ühiskonnakihti positsioneeriv rühm. Ülekaalus on sinikraed, on ka pensionäre ja töötuid, vähesel määral spetsialiste ja ettevõtjaid. Kõik vanuserühmad esindatud. See on lõimumispoliitika traditsiooniline sihtrühm: vähese keeleoskusega, kuid Eestile orienteeritud, valdavalt määratlemata kodakondsusega. Kodakondsuseta oleku põhipõhjus keeleoskuse puudumine ja ebapiisav õppimisvõime. Vähene usaldus riiklike institutsioonide vastu, materiaalne rahulolematus ja pessimism. Eesti-huvilised Venemaa ja kohaliku venekeelse meedia aktiivsed tarbijad. 62% on osalenud kohalikel valimistel. Erilist tähelepanu vajavad sellesse rühma kuuluvad määratlemata kodakondsusega noored (alla 35-aastasi on rühmas 32%). Elukoht Ida-Virumaa linnades ja Tallinnas.

E. Lõimumata passiivsed(22%)
Sellesse rühma kuuluvad valdavalt vanemaealised (58% üle 50-aastased) eesti keelt mitteoskavad eeskätt Ida-Virumaa elanikud. Valdav osa on pensionärid või sinikraed. Suhteliselt kehvem haridustase, 28% põhiharidusega. Iseloomulik on madal enesehinnang, enese asetamine Eesti ühiskonna alamkihti. Pooltel on Venemaa kodakondsus, kaks kolmandikku peab Venemaad ainsaks kodumaaks. Väga passiivsed, vaid veerand rühmast on osalenud kohalikel valimistel. Huvituvad vähe Eesti elust, põhiliseks infoallikaks on Vene telekanalid, hindavad ka Raadio Nelja. Ei saa aru eestikeelsest olmeinfost ega suuda ametnikega eesti keeles suhelda.



Näeme, et need viis mustrit ei kattu üheselt ei kodakondsuse ega keeleoskuse jaotusega: on eesti keelt mitteoskavaid Eesti patrioote ja riigikeelt vabalt rääkivaid noori, kes ei pea Eestit oma koduks. Võime küsida: kumb on edukamalt lõimunud, kas B-rühm, kes on Eestisse kiindunud ja tugeva kodanikutundega, kuid räägib riigikeelt kehvasti? Või hästi eesti keelt rääkiv C-rühm, kes ei kipu Eestit kodumaana väärtustama ega usalda Eesti riiki? Üksteisest väga erinevad on ka D ja E rühm: kumbki ei oska eriti eesti keelt, kuid üks rühm pole keelt suutnud omandada vähese õppimisvõime tõttu, teine aga elab endassesulgunud sisepaguluses ja on valinud Vene kodakondsuse. Teeb muret, et viimases rühmas on peale väheharitud vanurite ka arvestatav protsent end tõrjutuna tundvaid ja rahulolematuid noori, kes eelistavad Venemaa kodakondsust ega oska eesti keelt. Kultuuribarjääre jõuga ületada üritav koolide eesti keelele üleviimine võib selliste Eestist võõrandunud noorte hulka mitte vähendada, vaid hoopis suurendada — kui ei pöörata tõsist tähelepanu kodanikukasvatusele ja väärtuste kujundamisele.

Meie monitooring näitab üht: Eesti lõimumispoliitika vajab uut lähenemist, mis oleks vähem politiseeritud ja arvestaks rohkem inimeste tegelikke hoiakuid, võimeid, olusid ja motiive.

Me ei peaks enam rääkima üheülbalisest venekeelsest elanikkonnast. On aeg märgata venekeelsest massist eristuvaid inimeste ilmeid. On aeg sõbralikult kaasata avalikku ellu neid vene või muu emakeelega Eesti inimesi, kes on Eesti ühiskonda sulandunud ning vajavad rohkem usaldust ja tunnustust kui koostööpartnerid, mitte integratsiooni sihtrühmadena kohtlemist. Ühtlasi tuleb paindlikumalt suhtuda nendesse inimestesse, kelle head lõimumistahet kammitsevad tagasihoidlikumad ressursid või elukohast tingitud isolatsioon. Avatud, hooliv ja aus dialoog Eesti riigi ja tema eri rahvustest kodanike vahel on parim tee usaldusele ja turvalisusele. Kõige efektiivsem lõimumispoliitika on see, mis sünnib inimestevahelises läbikäimises.

VAATA GRAAFIKUT