Mõne tollase koolivennaga suhtusime Stockholmis resideeruvasse vaimuteoreetikusse, hiljuti Eestit väisanud Jüri Linasse suure lugupidamisega – et väliseestlasest dissident ja puha. Jüri Lina on mitmekülgne inimene. Võib-olla laiemad rahvamassid ei tea, et poliitiliste ja maailmavaateliste tegevuste kõrval on ta omaenese esituses üllitanud ka kuuldemängulaadseid luule- ja muinasjutulavastusi. Ühesõnaga, audiovallas puhast kunsti teinud. “Katarsis tardumuskrampides” Juhan Viidingu tekstidele, kas mäletate? See puhas kunst jõudiski meieni esmalt. Meis kui näitemänguhuvilistes vaimustust tekitavalt.

Riigiraadiost 1990ndate algul edastatud teooria Lenini kui seene kohta tekitas meis samavõrra vaimustust nagu need kuuldemängudki. Tundus, et üks Jüri Lina tore rock´n´roll puha. Rääkisin sellest Madis Jürgenile. Aga praegu väidab Jüri Lina solvunult ja pahandades, et tema pole ealeski Leninit kui seent inimestele tutvustanud. See oli mulle ehmatav üllatus. Mõne asja kohta, millesse enda arvates piisavalt süüvinud oled, ei pruugi sa ikkagi õigesti teada. Vilksatab jõuetu abitus.

Aga kes siis Leninit kui seent siin Eestis tollal tutvustas? 1990ndate algul nii avangardseid mõtteid just sageli raadioeetrisse ei lastud. Äkki oli see Jüri Liim? Või hoopiski Vahur Kersna? Ilmselt mitte Erast Parmasto. Mälu võib tõesti petlik olla. Nagu Mati Unt on sedastanud, ainult fotod suudavad öelda tõtt, kirjutada ja rääkida võib mida iganes. Lenini kui seene teooria algallikad viitavad aga vene alternatiivmuusikule Sergei Kurjohhinile.

Kui mu mälupilt Jüri Lina ja Lenini kui seene kohta osutus ekslikuks, siis vabandused Jüri Lina, lapsepõlve suurkuju ees. Enese väitel teeb ta inimesel ja seenel alati selget vahet. Praegu on sügishooaeg täies hoos. Olge ettevaatlikud – Lenin võib tahes-tahtmata korvi sattuda.