Marko Mägi: Luukerena laanes ja linnas
Jah, nii oli, et tema jõi üksnes kokakoolat ja kohvi ja oli ikka üpriski tervislik. Ma kaanisin seda kangemat sorti plastpudeliõlut, nagu mul ikka tavaks. No mis sa teed! Kuid järgmisel päeval oli mul väga nõrk olemine.
Aga sõbratar õpetas mulle tarkust, mida ta oli lugenud Vene uuema aja kriminaalromaanidest: mõneks ajaks sipelgapessa istumine pidi vabastama kõikvõimalikest tervisehädadest. Et see pidi vitamiine andma. Õpetussõnad öeldud, sõitis sõbratar Tartusse tagasi. No ja mina sõitsin Vääna- või Narva-Jõesuusse või ükskõik millisesse looduskaunisse kohta, eks ole, okei, loodan, et mõistate mind – kuskile laande.
Hea küll, istusin sipelgapessa, aga unustasin ennast sinna mitmeks tunniks, kui mitte öelda, et lausa pooleks päevaks. Või isegi kaheks päevaks, päris täpselt ei mäleta, aga no vahet pole. Retsept oli, et ehk viieks minutiks peaks istuma või sinnakanti. Muidugi ka tukastasin pesas pikemalt. Aga eks sipelgad tegid ajapikku oma töö. Ega sipelgad maga, kui neil omad asjad ajada. Kui ärkasin, oli kogu liha luude pealt ära söödud. Puhas luukere!
Aga olemine oli laanes täitsa normaalne. Vihma veidi tibutas, aga see nõrgus kummaliselt läbi kontide. Ei teinud erilist häda.
No ajasin ennast püsti ja siis – kujutage ette – tulid sipelgakaru ja sipelgasiil sipelgapesa seest välja, pesa lävele! No mis neil siis mulle öelda on, huvitav küll. Sipelgasiil ja sipelgakaru hakkasid tasa ja targu sipelgaid kiruma – sellepärast, et nood olid mu liha luudelt nahka pannud. Vandusid tulist kättemaksu, mind omal kombel pisut haletsedes. Astusin ise vapralt sipelgate kaitseks välja: “Nad on looduskaitse all! Ise elate samas pesas! Tehku, mis tahavad.” Karu ja siil läksid siis sõbralikult pessa tagasi.
Pärast sõitsin laanest puhta luukerena Tallinnasse tagasi ja läksin keskväljakule Wiiralti kohvikusse napsu võtma. Üks baaridaam võõristas mind veidike, aga teisel polnud äratundmisega erilisi probleeme. Mingil määral muidugi klõbisesin. Puhtal luukerel võivad ju kondid ikka klõbiseda – mingeid rõivaid ka alles ei olnud. Meeletut kriitikatulva aga igal juhul kaela ei sadanud. Nii palju, kui on eri persoone, on ka eri suhtumisi, sellega võiks me kõik õppida arvestama.
