Markus Järvi: Millist konservatiivsust me vajame?

Konservatiivsuse mõiste üle tänapäeva Eesti avalikkuses debatt sisuliselt puudub. Vaidluste tuhinas piirdutakse parimal juhul konservatiivsusele omaste väärtuste nimetamisega või konservatiivsele maailmavaatele vastanduvate ühiskondlike suundumuste ja ideede mainimisega. Pahatihti ilmestab debatti aga hoopis ähmane ja määratlemata eelduste kogu, teatav „ignorantsuse müür“, mille tagant poetatavad süüdistused konservatiivide aadressil kuuluvad parimal juhul humoorika fantaasia ja vandenõuteooria valdkonda, halvimal juhul annavad aga tunnistust süstemaatilisest laimukampaaniast.

Kahjuks jääb konservatiividel endil nii mõnigi kord vajaka selgest nägemusest, millisele vundamendile nende maailmavaade tugineb. Avalikkuse ees ilmestab nende kuvandit pigem reaktsiooniline vastandumine parasjagu valitseva ideoloogia positsiooni nautiva vasakliberalismi viimastele pürgimustele.

Head ja pahad konservatiivid. Debati liberaalne pool üritab konservatiivide positsioone rünnates neile juurde pookida tähendusi, mis konservatiivide maailmavaates vähimalgi määral ei sisaldu – nagu natsismi, mis oli ja on sügavalt revolutsiooniline ja mitte konservatiivne liikumine –, või üritab konservatiivide laengut angloameerika poliitilisse kultuuri rüppe juhtides tasalülitada.